„Tuleb lõunale!“ kordas kohkunud Agafja Matvejevna Oblomovile.
„Peab uue lõunasöögi valmistama,“ ütles Oblomov, kui ta oli natuke aega mõelnud.
Perenaine vaatas talle üpris jahmunud pilgul otsa. Tal oli ainult viiskümmend kopikat veel järel, ja kuu esimene päev, millal ta vennakse käest pidi raha saama, tuleb alles kümne päeva pärast. Võlgu ei anna keegi midagi.
„Ei jõua enam, Ilja Iljitš,“ tähendas ta arglikult, „las sööb seda, mis on…“
„Ta ei söö seda, Agafja Matvejevna; ta ei kannata kalasuppi silmaotsaski, isegi sterletisuppi mitte; ja lambaliha ei võta ta ka suu sisse.“
„Vorstipoest võib keelt osta!“ ütles perenaine ootamatult nõu leides, „see on siin lähedal.“
„Seda võib, see on hea; ja laske mingit aedvilja tuua, värskeid ube näiteks…“
„Oad maksavad kaheksakümmend kopikat nael!“ oli perenaisel juba keelel, kuid üle huulte see ei tulnud.
„Hea küll, ma teen seda…“ ütles ta ja otsustas ubade asemel kapsaid teha.
„Laske veel nael šveitsi juustu osta!“ käskis Oblomov, kellel polnud perenaise majanduslikust seisukorrast aimugi. „Ja muud pole vaja. Ma vabandan, ütlen, et ei teadnud oodata… Ja kui saaks veel mingit puljongit!“
Perenaine hakkas minema.
„Aga vein?“ tuli Oblomovile äkki meelde.
Perenaine vastas jälle jahmunud pilguga.
„Peab „Lafitte’i“ tooma,“ otsustas Oblomov külmavereliselt.
VI
Kahe tunni pärast tuligi Stolz.
„Mis sul viga on? Küll sa oled muutunud, nii paks ja kahvatu! Oled sa haige?“ küsis Stolz.
„Tervis on kehv, Andrei,“ vastas Oblomov teda kaelustades, „vasak jalg kipub ikka ära surema.“
„Ja kui jõle su elamine on!“ ütles Stolz ringi vaadates, „miks sa oma öökuube kord ometi ära ei viska? Lapp lapi otsas kinni!“
„Harjumus, Andrei, kahju lahkuda.“
„Aga voodivaip ja kardinad…“ jätkas Stolz, „on see ka
421
