tagasi hoida, ei suutnud seda. Ta vaatas mehele otsa ja hakkas südamepõhjast naerma, nii et isegi pisarad tulid silma.
„Ma ütlesin teile, mis teiega oli, ja ka seda, mis tuleb, Olga Sergejevna,“ ütles Stolz. „Aga teie pole veel midagi vastanud minu küsimusele, mida te mul lõpetada ei lasknud.“
„Mida ma võiksin vastata?“ küsis Olga kohmetudes. „Kui ma võiksin seda öelda, mida te nii väga ootate ja mida te ka… väärt olete, kas oleks mul siis selleks õigust?“ sosistas ta ja vaatas häbelikult Stolzile otsa.
Neiu silmis arvas Stolz jälle nägevat senitundmatut sõprusesädet; jälle võpatas ta õnnest.
„Ärge rutake,“ ütles ta. „Öelge mulle siis, mida ma väärin, kui teie südame leinaaeg on möödas, nagu viisakus seda nõuab. Ka see aasta on mulle midagi öelnud. Nüüd otsustage ainult küsimus, kas ma pean ära sõitma või siia jääma?“
„Kuulge; te lihtsalt edvistate?“ ütles Olga nüüd rõõmsalt.
„Oh ei!“ vastas Stolz kaalukalt. „See pole enam see endine küsimus, nüüd on sellel juba teine mõte: kui ma jään, siis… missuguste õigustega?“
Neiu kohmetus jälle.
„Näete nüüd, et ma ei edvista,“ naeris Stolz heast meelest, et ta oli neiu kimbatusse ajanud. „Pärast tänast kõnelust peame ju hakkama teineteise vastu teisiti olema: me pole kumbki enam samad, mis eile.“
„Ma ei tea…“ sosistas Olga veel suuremas kohmetuses.
„Lubate ehk endale nõu anda?“
„Rääkige… ma kuulan teid pimesi!“ ütles neiu peaaegu kirgliku allaheitlikkusega.
„Tulge niikauaks mulle naiseks, kui „tema“ ilmub!“
„Ei julge veel…“ sosistas Olga õnnelikult, käsi erutusest silme ette pannes.
„Miks ei julge?“ küsis Stolz sosinal vastu ja kallutas ta pead enda poole.
„Aga minevik?“ sosistas Olga jälle, pannes pea mehe rinnale, nagu oleks see tema ema.
Tasakesi võttis Stolz neiu käed silme eest, suudles ta otsaesist ning vaatas kaua heal meelel tema kohmetust ja silmisse nõrgunud, kuid sinna pidama jäänud pisaraid.
„Närtsib nagu teie sireliokski!“ lõpetas Stolz. „Te saite õppetunni; nüüd on aeg seda õpetust kasutada. Algab elu: usaldage oma tulevik minu kätte ja ärge mõelge millelegi — mina vastutan kõige eest. Lähme tädi juurde!“
412
