küsi — seda küll. Aga armastuseks on vaja midagi muud, mõnikord on see midagi tühist, mida ei saa kindlaks määrata ega nimetadagi ja mida minu võrratult kenal, kuid kohmakal Iljal ei ole. Seepärast ma imestangi. Kuulge,“ ütles ta innukalt, „nii ei jõua me kunagi lõpuni ja ei saa teineteisest aru. Ärge häbenege üksikasju, olge enda vastu pool tundi halastamatu ja rääkige mulle kõik ära, siis ma ütlen teile, mis see oli, ja võib-olla isegi seda, mis tuleb… Mul on ikka veel tunne, et siin on midagi, mis ei ole… päris õige. Ah, kui see oleks tõsi!“ lisas ta õhinal. „Kui see oleks olnud Oblomov, ja mitte mõni teine! Oblomov! See tähendab ju siis, et te ei kuulu minevikule ega armastusele, et te olete vaba… Jutustage nüüd, jutustage kohe!“ lõpetas ta rahunenult, peaaegu rõõmsal häälel.
„Jah, jumala pärast,“ vastas neiu usaldavalt, olles rõõmus, et pooled ahelad on juba langenud. „Üksi võib end hulluks mõtelda. Kui te teaksite, kui haletsusväärses seisukorras ma olen! Ma ei tea, kas ma olen süüdi või ei ole, kas ma pean oma minevikku häbenema või kahetsema, meelt heitma või tulevikule lootma… Te rääkisite oma piinlemistest, aga minu omi te ei aimanudki. Kuulake mind siis ära, aga mitte mõistusega: ma kardan teie mõistust; kuulake parem südamega: võib-olla tema mõistab, et mul pole ju ema, et ma ekslesin nagu metsas…“ lisas ta vaikselt ja õnnetult. „Ei,“ parandas ta end samas, „ärge andke mulle armu. Kui see oli armastus, siis… sõitke ära.“ Ta vaikis mõne silmapilgu. „Ja tulge alles siis tagasi, kui hakkab jälle kõnelema ainult sõprus. Aga kui see oli kergemeelsus ja edvistamine, siis karistage mind, põgenege võimalikult kaugele ja unustage mind! Nüüd aga kuulake!“
Vastuseks surus Stolz kõvasti tema käsi.
Algas Olga pihtimus, pikk ja põhjalik. Sõna sõna järel ladus ta viimseni oma mälust teise mällu kõik, mis teda nii kaua oli purenud ja punastama pannud, millest ta kord oli hardunud ja õnnelik olnud, siis aga kahtluste ja mure küüsi sattunud.
Ta jutustas jalutuskäikudest, pargist, oma lootustest, Oblomovi ülestõusmisest ja langemisest, isegi suudlemisest. Ainult lämmatavast õhtust pargis läks ta vaikides mööda, vististi sellepärast, et ta polnud ikka veel selgusele jõudnud, mis hoog see tal tookord peale tuli.
Alguses kostis ainult tema häbelik sosin, kuid mida kauem ta rääkis, seda selgemaks ja vabamaks muutus ta hääl, sosinast sai poolihääli kõne, kuni see paisus loomulikuks rinna-
407
