Kuid abi ei tulnud.
Kui väga ta ka Stolzi lähedusest rõõmu tundis, oleks ta aeg-ajalt ometi soovinud, et nad enam ei kohtuks, et ta Stolzi selget ja mõistlikku elu oma lubamatu tundega ei tumestaks, vaid tema elust ainult vaevu märgatava varjuna läbi libiseks.
Ta kurvastaks ehk mõni aeg oma nurjunud armastuse pärast, valaks pisaraid möödunule mõeldes ja mataks hinges oleva mälestuse maha, ja siis… siis leiaks ta võib-olla „viisaka partii“, nagu neid küllalt on olemas, ning temast saaks hea, tark, hoolitsev naine ja ema; minevikku peaks ta neiupõlve unistuseks, mistõttu ta elu poleks küll elu, vaid kannatus. Kõik elavad ju nõnda!
Aga küsimus ei ole ainult temast, siin on mängus teine inimene, ja see teine on pannud tema peale oma parimad ja kestvad elulootused.
„Miks ma küll… armastasin?“ piinles Olga, ja talle tuli meelde see hommik pargis, kus Oblomov tahtis põgeneda, tema aga kartis siis, et Oblomovi põgenemisega langeb tema avatud eluraamat jäädavalt kinni. Nii kergelt ja julgelt otsustas ta siis armastuse ja elu probleemi; kõik tundus talle siis nii selgena — ja ometi on nüüd kõik lahtipäästmatult sõlmes.
Ta oli tahtnud tark olla, oli mõelnud, et kui asju lihtsamalt vaadata ja neile otse ligi minna, siis laotub elu kuulekalt ja siledalt su jalgade ette, nüüd aga… Ja kellelegi polnud süüd veeretada: tema üksi oli kõiges süüdi!
Stolzi tuleku põhjust aimamata tõusis Olga muretu ilmega, pani raamatu käest ja läks talle vastu.
„Ega ma teid ei sega?“ küsis Stolz ja istus toa järvepoolse akna alla. „Te lugesite?“
„Ei, ma just lõpetasin lugemise: pimedaks hakkab minema. Ma ootasin teid!“ ütles Olga leebelt, sõbralikult ja usaldavalt.
„Seda parem: mul on vaja teiega rääkida,“ teatas Stolz tõsiselt ja nihutas ka neiule tugitooli akna alla.
Olga võpatas ja jäi tummalt seisma. Siis võttis ta masinlikult istet, laskis pea longu ning jäi silmi tõstmata piineldes istuma. Hea meelega oleks ta tahtnud sada versta eemal olla.
Kohe sähvatas minevik välgu eredusega talle meelde. „Kohtumõistmise tund on tulnud. Eluga ei saa mängida nagu nukkudega!“ kostis ta kõrvus nagu kellegi võõra hääl. „Ära naljata eluga — selle eest peab maksma!“
402
