ESIMENE JAGU
I
Ühes Gorohhovaja uulitsa suures majas, mille elanikest oleks jätkunud tervele maakonnalinnale, lebas hommikul oma korteris asemel Ilja Iljitš Oblomov.
Ta oli aastatelt nii kolmekümne kahe-kolme ringis, keskmist kasvu, tumehallide silmadega, meeldiva välimusega mees, kelle näoilmes polnud aga mingit sihikindlat mõtet, mingit keskendatust. Vaba linnuna uitis mõte näol, vilksatas silmis, peatus korraks paokil huultel, lipsas peitu otsaesise kortsudesse ja kadus siis täiesti, nii et üle kogu näo valgus ühtlaselt muretuse helk. Näolt kandus see muretus kehahoiakusse ja isegi öökuue voltidesse.
Ajuti tumenes ta pilk küll väsimuse või tüdimuse ilmeliseks; aga nii väsimus kui tüdimus ei suutnud silmapilgukski peletada näolt pehmust, mis oli tema näo ja ka hinge valitsev, põhiline ilme; ja hing paistis tal avameelselt ja selgelt vastu nii silmadest, naeratusest kui ka igast pea- või käeliigutusest. Pealiskaudseltki vaatlev, ükskõikne inimene pidi Oblomovile pilku heites ütlema: „Vististi lihtsameelne, hea mehike!“ Südamlikum ja sügavam vaatleja aga, kes Oblomovile kauem näkku oleks vaadanud, oleks mõnusas mõtiskluses muheldes oma teed läinud.
Ilja Iljitši nägu polnud ei jumekas ega tõmmu, mitte ka päris kahvatu, vaid neutraalne või näis niisugusena lihtsalt sellepärast, et Oblomov kaldus enneaegu paksusele — ei tea, kas liikumise või värske õhu puudusel, väga võimalik, et mõlema puudusel. Üpris mattvalge kaela, väikeste pehmete käte ja ümarate õlgade järgi otsustades tundus tema keha üldse mehe kohta liiga hellikuna.
Tema liigutusi hoidis isegi ärrituse korral vaos pehmus ja omamoodi graatsilinegi laiskus. Kui hingest kerkis näole
5
