data, ilma et tohitaks kunagi vastastikusest tundest mõelda, kuna nii paljud teised naised peaksid end õnnelikuks…“
Olga piinles ja mõtles, kuidas sellest seisukorrast pääseda, kuid ta ei näinud mingit eesmärki ega lõpplahendust. Ees oli ainult Stolzi pettumus ja jäädav lahkumine. Mõnikord mõtles ta Stolzile kõik ära rääkida, et sel kombel järsult enda ja tema vahelisele võitlusele lõppu teha, kuid hing jäi tal alati kinni, niipea kui mõte sellel peatus. Tal oli häbi ja valus.
Kõige imelikum oli see, et ta ei vaadanud enam oma minevikku hardusega, et ta hakkas seda isegi sest ajast peale häbenema, kus ta Stolziga lahutamatult koos oli ja kus kogu tema elu oli Stolzi mõjuvõimu all. Kui näiteks parun või mõni teine oleks tema loo teada saanud, siis oleks ta muidugi segadusse sattunud ja tal oleks piinlik olnud, aga see poleks talle teinud niisugust tuska kui mõte, et Stolz sellest kuuleb.
Hirmuga mõtles Olga, mis näo Stolz sel puhul teeks, kuidas ta talle otsa vaataks, mis ta ütleks või mis ta pärast mõtleks. Kui tühiseks, nõrgaks ja madalaks muutuks ta korraga Stolzi silmis! Ei, ei, mitte mingi hinna eest!
Ta hakkas end analüüsima ja avastas kohkumusega, et ta ei häbene mitte ainult oma möödunud armulugu, vaid ka armuloo kangelast… Samas kõrvetas teda küll kahetsus, et ta ei osanud tänulik olla oma endise sõbra ääretu truuduse eest.
Võib-olla oleks ta harjunud oma häbiga, selle ära kannatanud — sest millega inimene küll ei harjuks! —, kui tema sõprustunne Stolzi vastu oleks vaba olnud igasugusest omakasumõttest ja soovidest. Aga kui ta südames lämmataski kavala ja avatleva sosina, siis ei suutnud ta ometi unistusi ohjes pidada: sagedasti kerkis ta silme ette vastu ta enda tahtmist selle teise armastuse hiilgav kuju; ikka ahvatlevamaks kasvas toreda õnne unistus, mitte koos Oblomoviga, mitte laisas tukkumises, vaid mitmepalgse elu suurel areenil kogu tema ilus, tema sügavuses ja kurbuseski — õnn koos Stolziga…
Niisugusel silmapilgul kastis ta oma minevikku pisaratega, aga ei suutnud teda minema uhtuda. Ta kainenes unistustest ja puges veel enam läbitungimatu vaikimise ja sõbraliku ükskõiksuse varju, mis Stolzi piinas. Unustades innustus ta vahel omakasupüüdmatult sõbra juuresolekust, oli võluv, lahke ja usaldav, kuni unistus keelatud õnnest, millele tal polnud enam õigust, talle jälle meelde tuletas, et
400
