nägema, et Stolzi tunne muutub kireks, et siin pole Oblomoviga tegemist: Stolzi eest on võimatu ära sõita.
Ja kui see ka füüsiliselt oleks võimalik olnud, siis oli Olgal nüüd moraalselt võimatu lahkuda: esiotsa oli neiu kasutanud üksnes endise sõpruse õigusi ja leidnud Stolzis nagu ennegi kord ülemeeliku, teravmeelse ja pilkehimulise jutukaaslase, kord õiglase ja sügava elusündmuste lahkaja, kes lahkas kõike, mis nende enestega või nende ümber sündis ja mis neid huvitas.
Kuid mida sagedamini nad kokku said, seda enam lähenesid nad teineteisele hingeliselt ja seda elulisemaks muutus Stolzi osa: sündmuste lahkajast sai märkamatult sündmuste tõlgendaja, Olga teejuht. Stolzist sai pikapeale tema mõistus ja südametunnistus, ning sellest tekkisid uued õigused, uued salasidemed, mis köitsid Stolziga kogu ta elu — kõik peale ühe salajase nurgakese, mida ta mehe vaatluste ja arvamuste eest hoolega varjas.
Ta oli nõus oma südame ja mõistuse kõlbla eestkostmisega ja nägi, et ka temal endal on mõju Stolzi peale. Nad vahetasid õigused; neiu leppis tähelepandamatult ja vaikides selle vahetusega.
Kuidas nüüd äkki kõike seda tagasi võtta?… Ja pealegi on selles nii palju… põnevust… lõbu, mitmekesisust… elu… Mida hakkab ta tegema, kui see kõik korraga puudub? Ja nüüd, kus tal viimaks põgenemismõte tärkas, oli juba hilja: ta ei suutnud seda enam teoks teha.
Iga päev, mille ta Stolzist lahus mööda oli saatnud, ja iga mõte, mida ta polnud temale usaldanud või temaga jaganud, kaotas tähenduse ja värvi.
„Mu jumal! Kui ma võiksin olla Stolzi õde!“ mõtles ta vahel. „Küll oleks õnn saada jäädavalt õiguse selle mehe peale — mitte ainult tema mõistuse, vaid ka südame peale, tunda avalikult, seaduslikult head meelt tema ligiolekust, ilma et selle eest peaks taluma raskeid ohvreid, kurvastust ja piinlikkust armetu mineviku pärast. Aga mis olen ma nüüd? Kui Stolz ära sõidab, pole mul õigust teda kinni hoida, vaid ma pean tema lahkumist koguni soovima; kui ma aga teda tagasi hoian, mida ma talle siis ütlen, missuguse õigusega tahan ma teda iga silmapilk näha ja kuulata?… Ainult sellepärast, et mul on igav, et ta mind õpetab, et ta mind lõbustab, et ta on mulle kasulik ja et ta mulle meeldib?… See on muidugi põhjus, aga mitte õigus. Ja mida annan mina temale vastu? Õiguse mind omakasupüüdmatult vaa-
399
