„Armastab või ei armasta?“ keerles mehe peas alatasa küsimus.
Kui ta armastab, miks on ta siis nii ettevaatlik, nii kinnine? Kui ei armasta, miks siis nii lahke ja allaheitlik? Stolz pidi nädalaks Londonisse sõitma ja ei tulnud sellest Olgale enne teatama kui alles sõidupäeval.
Kui Olga oleks nüüd korraga kohkunud või näost muutunud, siis oleks kõik selge, saladus oleks käes ja Stolz õnnelik! Aga neiu surus tal tugevasti kätt, nukrutses natuke — Stolz oli meeleheitel.
„Mul hakkab hirmus igav,“ ütles Olga, „ma hakkan nutma, ma jään nagu vaeslapseks! Ma tante! Kuulge, Andrei Ivanovitš sõidab ära!“ lisas ta nutuselt juurde.
Stolzi katse oli läbi kukkunud.
„Pöördus tädi poole!“ mõtles ta. „See veel puudus! Ma näen, et tal on kahju, et ta võib-olla… armastab… aga seda armastust võib osta nagu börsikaupa nii- ja niipalju aja, tähelepanu ja teenistusvalmiduse eest… Ma ei tule tagasi!“ mõtles ta tusaselt. „Palun väga, Olga — laps, kelles kõik oli kunagi sirge ja selge! Mis temaga lahti on?“
Ja Stolz vajus sügavalt mõttesse.
Mis oli siis Olgaga lahti? Stolz ei teadnud seda tühist asja, et neiu oli kord juba armastanud, et ta oli omamoodi juba läbi põdenud selle neitsiliku ajajärgu, kus ei osata enese üle valitseda, — äkilise punastamise, halvasti varjatud südamevalu, armastuse palavikusümptoomide, tema esimese lõõsa perioodi.
Oleks Stolz seda teadnud, siis kas ta just selle saladuse jälile oleks jõudnud, kas Olga teda armastab või mitte, aga igatahes oleks talle selgeks saanud, miks tal on nii raske aimata, mis Olga südames sünnib.
Šveitsis käisid nad kõikjal, kus reisijad ikka käivad. Kuid enamasti ja parema meelega peatusid nad vaiksetes, üksildastes kohtades. Neid, igatahes Stolzi, huvitas nende „oma asi“ sedavõrd, et nad reisimisest väsisid ja selle kõrvaliseks asjaks jätsid.
Stolz käis neiuga mägedes, vaatas kuristikke ja jugasid, ja igas raamistuses oli Olga ikka esiplaanil. Tädi istus ja ootas all sõidukis, kui nemad kahekesi mööda kitsast mägirada üles läksid; Stolz pidas salakesi hoolega silmas, kuidas neiu seisatab, hinge tõmbab ja millise pilguga ta teda vaatab, kõigepealt tingimata ikka teda: selles oli Stolz nüüd kindel.
See oleks ju hea: südames hakkab soe ja selge, kuid siis
395
