uut materjali, ilma et ta oleks neiu küsivat ja janunevat pilku ootama jäänud!
Ja kui täiuslikult õnnelik oli Stolz, kui neiu mõistus samasuguse hoolsuse ja armsa alandlikkusega tõttas püüdma tema pilku ja iga tema sõna, kui nad mõlemad silmitsesid teineteist: Stolz selleks, et teada, kas neiu pilgus ei põle veel mõnd küsimust, Olga aga selleks, et teada, kas Stolz ehk midagi ütlemata ei jätnud, midagi ei unustanud, või mis veel hullem, jumal hoidku! — kas ta viimati hoolimatusest ei jätnud talle mõnda ähmast, arusaamatut nurgakest avamata, ei arendanud oma mõtet lõpuni.
Mida tähtsam ja keerulisem oli küsimus ja mida täpsemalt Stolz seletust andis, seda kauemini ja tähelepanelikumalt peatus tal Olga tänulik pilk ning seda soojem, sügavam ja südamlikum see oli.
„Olga, see laps!“ mõtles Stolz imestunult. „Ta kasvab ju minust üle!“
Ja ta juurdles Olga üle, nagu ta veel kunagi polnud millegi üle juurelnud.
Kevadel sõitsid nad kolmekesi Šveitsi. Juba Pariisis jõudis Stolz selgusele, et tal on võimatu ilma Olgata elada. Selgusele jõudnult pidi ta kohe küsima, kas Olga ilma temata võib elada. Kuid see küsimus oli märksa raskem.
Pikkamisi, ümber vaadates ja ettevaatlikult lähenes ta sellele, kord kobamisi, kord julgemalt, ja mõtles nii mõnigi kord, et nüüd on ta kohe eesmärgil, et kohe tabab ta mõne kaheldamatu tundemärgi — pilgu, sõna, igavuse- või rõõmuilme: oleks veel vaja üht väikest joonekest, vaevu märgatavat kulmude liikumist, üht ohet neiu rinnast — ja saladusekate langeb: teda armastatakse!
Ta luges Olga näost lausa lapselikku usaldust enese vastu; ajuti vaatas Olga talle niiviisi otsa, nagu ta kellelegi ei vaadanud — vahest ainult emale oleks ta võinud nõnda silma vaadata, kui tal ema oleks olnud.
Stolzi külaskäike, tema vaba aja ning tervete päevade kulutamist neiu tahtmiste täitmiseks ei pidanud Olga mitte vastutulekuks, armastuse meelitavaks ohvrianniks või südameheaduseks, vaid lihtsalt kohuseks, nagu oleks Stolz tema vend, või isa, või koguni mees: aga seda on palju, see on juba kõik. Ning Olga ise oli sõnas ja teos tema suhtes nii vaba ja avameelne, nagu oleks sõbral tema silmis vaieldamatu autoriteet.
Stolz teadis, et tal see autoriteet on; Olga kinnitas seda iga silmapilk, ütles, et ta usub ainult teda, et ta söandab
393