Oblomov punastas.
„Kui vaja oli, siis ilmusid korraga mõtted ja sõnad, trüki kas või mõnes romaanis ära! Aga kui tarvidust ei ole, siis ei oska, silmad ei seleta ja käed ei liigu! Oma oskuse kaotasid sa juba lapsepõlves, Oblomovkas tädide, onude ja hoidjate keskel. Algas sellega, et sa ei osanud sukki jalga tõmmata, ja lõppes sellega, et sa ei oska elada.“
„Võib-olla on see kõik tõsi, Andrei, aga enam pole midagi teha, parandada seda ei saa!“ ütles Ilja kindlalt ja ohkas.
„Kuidas ei saa?“ vastas Stolz kurjalt. „Mis jutt see on! Kuula mind ometi, tee, mis ma sulle ütlen, ja ongi asi parandatud!“
Kuid Stolz läks üksi maale ja Oblomov jäi linna, lubades sügiseks järele sõita.
„Mis ma Olgale ütlen?“ küsis Stolz ärasõidu eel.
Oblomov laskis pea longu ja vaikis kuivalt, siis ohkas.
„Ära tuleta talle mind meeldegi!“ ütles ta viimaks. „Ütle, et sa pole näinud ega tea minust midagi…“
„Ta ei usu,“ vastas Stolz.
„Noh, siis ütle, et olen kadunud, surnud, maha maetud…“
„Ta hakkab nutma ja ei leia nii pea lohutust: milleks teda veel kurvastada?“
Oblomov jäi härdalt mõtisklema, silmad veekalkvel.
„Noh, olgu: ma valetan talle, ütlen, et sa elad tema mälestusest,“ otsustas Stolz, „ja otsid tõsist, kainet eesmärki. Pea meeles, et elu ise ja töö on elu eesmärk, mitte aga naine: see oli teie mõlema eksitus. Kui hea meel tal siis on!“
Nad jätsid jumalaga.
III
Tarantjev ja Ivan Matvejevitš said järgmisel õhtul pärast eeliapäeva jälle „joogiasutuses“ kokku.
„Teed!“ kamandas Ivan Matvejevitš pilves näoga, ja kui kelner tee ja rummi tõi, pisteti pudel talle pahaselt pihku. „See pole rumm, vaid solk!“ ütles Ivan Matvejevitš ja võttis palitutaskust oma pudeli, keeras korgi pealt ära ja andis kelnerile nuusutada. „Ära topi edaspidi oma,“ õpetas ta. „Noh, vader, asi on halb!“ ütles ta, kui kelner oli läinud.
„Jah, mis pagan teda küll siia ajas!“ vastas Tarantjev vihaselt. „Igavene kelm, see sakslane! Tühistas volituse ja võttis ise mõisa rendile! Kas niisugust asja on enne kuuldud? Nülib ise tallekese naha!“
383
