II
Jaanipäeva peeti pidulikult. Ivan Matvejevitš ei läinud jaanilaupäeval ametisse, vaid kihutas kui meeletu linna mööda ringi ja tuli ikka kas kotikesega või korvikesega koju.
Agafja Matvejevna elas kolm päeva ainult kohvist, Ilja Iljitšile tehti küll lõunaks kolm rooga, aga teised sõid, mis pihku puutus.
Jaanipäeva ööl ei heitnud Anisja üldse magama. Ainult Zahhar lõõskas nii tema kui ka enda eest ja suhtus kõigisse ettevalmistustesse hoolimatu põlgusega.
„Meil, Oblomovkas, peeti kõiki pühi nõndaviisi,“ seletas ta kahele kokale, kes olid krahvi köögist appi kutsutud, „teinekord pandi viit sorti kooki lauale, ja souste, neid ei jõudnud ära lugedagi! Härrased muudkui sõid päev läbi — ja järgmine päev ka takkaotsa. Meie saime jäänuseid viis päeva süüa. Alles said need toidud otsa, kui jälle tulid võõrad: hakka aga jälle otsast pääle; aga siin tehakse üksainus kord aastas.“
Lõunalauas pakkus ta kõige enne Oblomovile ja ei tahtnud kuidagi üht suure kaelaristiga härrat tähtsamaks pidada.
„Meie härra on ju põline mõisnik,“ ütles ta uhkelt, „aga mis võõrad need ka on!“
Tarantjevile, kes laua otsas istus, ei pakkunud ta üldse midagi või ladus talle oma käega taldrikule, niipalju kui ta heaks arvas.
Kõik Ivan Matvejevitši kaasteenijad, umbes kolmkümmend inimest, olid kohal.
Ilmatu suur forell, täidetud kanapojad, vutid, suhkrujäätis ja väga hea vein — kõik see tähistas väärikalt aasta pidupäeva.
Lõpuks hakkasid külalised üksteist kallistama, kiitsid taevani peremehe maitset ja istusid siis kaardilauda. Muhhojarov kummardas ja tänas ning ütles, et kallite külaliste meeleheaks ei olnud tal kahju, vaid lausa rõõm kolmandikku aastapalgast välja anda.
Hommikuks läksid ja sõitsid võõrad laiali, nii hästi-halvasti kui keegi sai, ning Pšenitsõna majas valitses jälle vaikus — kuni eeliapäevani.
Sel päeval võtsid pidusöögist osa ainult Ivan Gerassimovitš ja Aleksejev, see sõnatu ja vagune võõras, kes meie jutu alguses Ilja Iljitši esimest maid pühitsema kutsus. Oblomov ei tahtnud Ivan Matvejevitšile alla vanduda, ennemini
377
