Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/375

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Laske lahti! Mul on vaja veel suhkrut lõhkuda ja pudingi jaoks veini tuua.“

Oblomov hoidis ikka veel tema küünarnukkidest kinni ja tema nägu oli peaaegu naise kukla vastas.

„Öelge, mis oleks, kui ma teid… armastama hakkaksin?“

Perenaine naeratas.

„Kas teie hakkaksite mind armastama?“ päris Oblomov.

„Miks mitte? Jumal käsib kõiki armastada.“

„Aga kui ma teid suudlen?“ sosistas Oblomov ja kummardus talle nii ligidale, et kuum hingus naise palet kõrvetas.

„Ega pole lihavõttepühad,“ ütles perenaine naeratades.

„No suudelge mind ometi!“

„Kui jumal annab, elame lihavõtteni, küll siis suudleme,“ ütles naine imestamata, kohmetumata ja häbenemata, seistes sirgelt ja liikumatult nagu hobune, kellele range kaela pannakse. Oblomov suudles teda kergelt kaelale.

„Ettevaatust, ma pillan kaneeli maha; siis pole teile midagi koogi sisse panna,“ hoiatas naine.

„Mis sellest!“ vastas Oblomov.

„Teie öökuuel on jälle plekk?“ ütles perenaine hoolitsevalt ja võttis öökuue hõlma pihku. „Vististi õliplekk.“ Ta nuusutas seda. „Kust see on tulnud? Ehk on ikoonilambist tilkunud?“

„Ei tea, kust ma selle olen saanud.“

„Ah õigus, te olete ukse vastu puutunud,“ taipas korraga Agafja Matvejevna. „Eile määriti uksehingi, muidu kriiksuvad. Ajage seljast maha ja andke siia, ma võtan pleki välja ja pesen puhtaks; homme pole enam midagi näha.“

„Kallis Agafja Matvejevna!“ ütles Oblomov ja võttis laisalt öökuue seljast. „Teate, mis: sõidame maale elama, seal on alles majapidamine! Mis seal kõik on: seened, marjad, keedised, linnu- ja karjaaed…“

„Ei, mistarvis?“ ütles perenaine ohates. „Siin ma olen sündinud ja oma elu elanud, eks siin pea ka surema.“

Oblomov vaatas teda kerge elevusega, kuid ta silmad ei süttinud, neisse ei valgunud pisaraid, vaim ei kippunud kõrgusse ega suuri tegusid tegema. Tal oli ainult, himu sohvale istuda ja üksisilmi neid küünarnukke vahtida.


376