katavad, kängitsevad ja magama panevad ning surma puhul neil ka silmad kinni vajutavad, nii nägi Oblomov siin sohval istudes või vahetpidamata lebades, et tema kasuks liigub miski nobe ja kärmas, ja et kui ka homme päike tõusmata jääks, kui tuulepöörised täidaksid taevaaluse, kui maru käiks ühest ilmaotsast teise, ilmuksid supp ja praad ometi lauale, tema pesu oleks ikka puhas ja värske, ämblikuvõrgud koristataks ikka lae alt, ja tema ei teagi, kuidas seda tehakse; tema ei võta vaevaks sedagi mõelda, mis ta tahab, sest see kõik aimatakse ette ja tuuakse nina alla, mitte laisalt ega toorelt, mitte Zahhari kasimata kätega, vaid erksa ja alandliku pilguga, lõpmatu truuduse naeratusega, puhaste, valgete käte ja paljaste küünarnukkidega.
Päev-päevalt sõbrunes Oblomov perenaisega ikka enam: mõte armastusest ei tulnud tal üldse pähe, vähemalt mitte sellest armastusest, mida ta oli hiljuti põdenud nagu rõugeid, leetreid või soetõbe ja mille meeldetuletaminegi tal judinad ihule ajas.
Ta lähenes Agafja Matvejevnale nagu tulele, mis õhkub ikka rohkem ja rohkem sooja, mida aga siiski armastama ei hakka.
Pärast lõunat jäi ta heal meelel perenaise tuppa piipu suitsetama ja vaatama, kuidas perenaine hõbeasju ja teisi nõusid puhvetisse paneb, kuidas ta sealt tassid välja võtab, neisse kohvi valab, kuidas ta ühte tassi eriti hoolega peseb ja pühib, selle kõige enne täis kallab, temale ulatab ja vaatab, kas ta on ka rahul.
Oblomovi pilk peatus heal meelel perenaise paksul kaelal ja ümaratel küünarnukkidel, kui tema toa uks juhtus paokil olema, ja kui ta tükil ajal ei paotunud, siis lükkas Oblomov selle ise tasakesi jalaga lahti, naljatas perenaisega või mängis tema lastega.
Aga tal polnud ka igav, kui mõni hommik läks mööda, ilma et ta oleks perenaist näinud; ja selle asemel, et pärast lõunat perenaise juures istuda, läks ta tihtipeale paariks tunniks magama; kuid ta teadis, et niipea kui ta ärkab, on tee valmis, ja seda just samal silmapilgul, kui ta ärkab.
Ja mis peaasi — see kõik sündis rahulikult: ei olnud südamepaistetust ega mingit ärevust selle pärast, kas ta näeb täna perenaist või ei näe, mida ta mõtleb, mida peaks talle ütlema, kuidas tema küsimustele vastama, mis pilguga ta täna vaatab — ei midagi niisugust, mitte midagi!
Ei igatsust ega unetuid öid, ei magusaid ega kibedaid pisaraid — midagi niisugust ei pidanud ta tundma. Istus ainult,
374
