nud, missuguse mulje on Oblomov tema ellu ilmumisega ta hinge jätnud, siis oleks ta pidanud seda seletama just nõnda, ja mitte teisiti.
Ilja Iljitš mõistis, milline tähendus oli tema ilmumisel siia kõrvalisse kohta, alates vennaksega ja lõpetades ketikoeraga, kes hakkas tema tulekuga kolm korda rohkem konte saama, aga seda ta ei mõistnud, kui sügavale see tähendus oli oma juured ajanud ja missuguse ootamatu võidu ta oli saavutanud perenaise südame üle.
Perenaise lakkamatus hoolitsuses ta toidu, pesu ja tubade eest nägi Oblomov ainult tema iseloomu peajoone avaldumist, mida ta juba esmakordsel siiatulekul oli tähele pannud, kui Akulina äkki rapleva kukega sisse astus ja kui perenaine, vaatamata sellele, et tal köögitüdruku agaruse pärast piinlik oli, talle ütles, et ta mitte seda kukke poodnikule ei viiks, vaid võtaks teise, halli.
Agafja Matvejevna ise polnud võimeline Oblomoviga edvistama ega temale kuidagi märku andma, mis temas sünnib; nagu öeldud, ei teadnud ta ega saanud sellest arugi ja oli kogunisti unustanud, et mõni aeg tagasi temas midagi niisugust ei toimunud; tema armastus avaldus vaid piiritus truuduses kuni surmani.
Ja nii ei näinud Oblomov perenaise suhtumise tõelist tagapõhja; kõike, mis perenaine tegi, pidas ta lihtsalt tema iseloomu omaduseks. Pšenitsõna normaalne, loomulik ja omakasupüüdmatu tunne jäi saladuseks talle enesele, Oblomovile ja ka teistele kodakondsetele.
See tunne oli tõepoolest omakasupüüdmatu, sest perenaine pani kirikus küünla põlema ja laskis Oblomovit eestpalves meelde tuletada ainult selleks, et Oblomov terveks saaks, ilma et Oblomov ise sellest kunagi teada oleks saanud. Jah, ta istus tema peatsis kogu öö ja läks koidikul ära, ja pärast ei tehtud sellest juttu.
Oblomovi suhtumine perenaisesse oli palju lihtsam: Agafja Matvejevna oma aina välkuvate küünarnukkidega, igal pool hoolitsevalt peatuva pilguga, pideva liikumisega kapi juurest kööki, köögist sahvrisse, sahvrist keldrisse, ning kõigi koduste mugavuste põhjaliku tundmisega kehastas tema silmis ookean-ääretu ja muutumatu elurahu ideaali, mille kuju oli juba lapsepõlve isakodus kustumatult tema hinge jäänud.
Nagu seal isa, vanaisa, lapsed, lapselapsed ja külalised laisas rahus istusid või lamasid, teades, et peale nende on majas alati liikuv ja muretsev silm ning rüppe langemata töötavad käed, mis neile õmblevad, neid söödavad-joodavad,
373
