Kui mõnda Oblomovi armastatud toitu valmistati, pidas perenaine ise kastrulit silmas, tõstis kaane pealt, maitses, nuusutas, siis võttis kastrulisabast kinni ja hoidis seda tulel. Kui ta riivis mandleid või tampis midagi, ikka tampis ja riivis ta niisuguse hoo ja ägedusega, et läks üleni higiseks.
Kogu tema tööl, tampimisel, triikimisel, sõelumisel jne., oli nüüd uus, eluline mõte: Ilja Iljitši rahu ja mugavus. Varem nägi ta selles oma kohust, nüüd pakkus see talle mõnu. Ta hakkas omal viisil sisukat ja vaheldusrikast elu elama.
Aga ta ei teadnud, mis temaga toimub, ja kunagi ei küsinud ta seda endalt, vaid alistus sellele magusale ikkele tingimusteta, vastupanuta ja joovastuseta, ilma südamevärinata ja kireta, ilma ähmaste eelaimdusteta ja piinadeta, ilma närvide mängu ja muusikata.
Just nagu oleks ta uue usu vastu võtnud ja seda tunnistama hakanud, ilma pead murdmata, mis usk see on ja missugused dogmad on selle aluseks, järgides vaid pimesi selle seadusi.
See langes nagu iseenesest tema peale, ja ta astus selle alla nagu pilve alla, ilma taganemata või ette jooksmata: ta hakkas Oblomovit nii lihtsalt armastama, nagu inimene saab külmetades parandamatu palaviku.
Tema ise ei aimanud midagi: kui keegi oleks talle seda öelnud, siis oleks see talle uudiseks olnud — ta oleks naeratanud ja häbenema hakanud.
Vaikides võttis ta enda peale kohustused Oblomovi suhtes, õppis iga tema särgi iseärasusi tundma, loendas tema katkiste kandadega sukki, teadis, kumma jalaga ta voodist välja astub, pani tähele, millal tal odraiva kipub silma tulema, missugust toitu ta armastab ja kui palju korraga sööb, kas ta on heas või halvas tujus, hästi või halvasti maganud, nagu oleks ta seda kõike eluaeg teinud, ilma endalt küsimata, mis Oblomov talle tähendab ja mispärast ta tema eest nii väga hoolitseb.
Kui temalt oleks küsitud, kas ta armastab Oblomovit, siis oleks ta jällegi naeratanud ja jaatavalt vastanud, kuid sama vastuse oleks ta andnud ka siis, kui Oblomov alles nädal aega tema majas oli elanud.
Miks ta nimelt Oblomovit armastama hakkas, miks ta armastuseta mehele läks ja armastuseta kolmekümneaastaseks elas, ja miks see tunne alles nüüd talle peale tuli?
Kuigi armastust peetakse tujukaks ja tahtele allumatuks tundeks, mis tuleb nagu haigus, ometi on ka temal nagu kõi-
371
