asjade ajamist. Ta laskis poisil kolm aastat papi juures ladina keelt õppida.
Andekas poiss sai kolme aastaga ladina morfoloogia ja süntaksi kätte ning hakkas juba Cornelius Neposest aru saama, kuid siis leidis isa, et nendest teadmistest on küllalt, et juba nüüdki on poeg nende teadmiste tõttu vanast põlvest suure sammu võrra ees ja et edasiõppimine võiks ametis ainult takistuseks olla.
Kuueteistkümneaastane Mihhei ei teadnud, mida oma ladina keelega peale hakata, ja kippus seda oma isakodus tasapisi unustama; aga oodates aega, millal ta võiks maa- või kreisikohtu istungitest osa võtta, tegi ta kõik isa kodused peod kaasa, ja selles koolis, avameelsete jutuajamiste õhkkonnas, omandas noormehe mõistus teist laadi tarkuse viimased peensused.
Nooruse vastuvõtlikkusega kuulas ta isa ja tema töökaaslaste jutustusi mitmesugustest tsiviil- ja kriminaalasjadest, huvitavatest juhtudest, mis nende vanaaegsete kohtukirjutajate käest läbi olid käinud.
Kuid sellest kõigest polnud kasu. Mihheist ei saanud osavat asjatundjat ega kavalat nükkemeest, ehk küll kõik isa püüded sinnapoole sihtisid, ja neid oleks vahest krooninud edugi, kui saatus poleks vanamehe kavatsustest kriipsu läbi tõmmanud. Tõepoolest, Mihhei omandas juba isa vestlustest teooria, nüüd oleks seda vaja olnud tegelikult kasutama hakata, kuid isa surma tõttu ei saanud pojast kohtuametnikku: üks heategija viis ta Peterburi, ostis talle kusagil departemangus koha ning unustaski ta sinna.
Nõnda jäi Tarantjev surmani ainult teoreetikuks. Peterburis teenides polnud tal midagi peale hakata ei oma ladina keelega ega oma peene teooriaga, kuidas asju oma tahtmist mööda õigeks või kõveraks väänata; ometi kandis ja tundis ta endas uinuvat jõudu, mis oli soodsate olude puudumisel alatiseks tegevusetusele määratud, ilma et oleks olnud lootust avaldumiseks, just nagu muinasjuttudeski mõni paha vaim on suletud nõiutud müüride vangistusse, kus tal pole võimu kurja teha. Võib-olla just see kasutu jõu tunnetamine tegigi Tarantjevi jõhkraks, pahasoovlikuks, ikka tigedaks ja mõnavaks.
Kibeduse ja põlgusega suhtus ta oma praegusesse tegevusse — paberite ärakirjutamisse, kaustade õmblemisse jm. Kauguses naeratas talle viimane lootus: viinarentnikuna raha teenima hakata. Selles nägi ta ainust elukutset, mis oleks võinud edukalt isa poolt pärandatud, kuid saamata jää-
38
