Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/366

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vasikakintsu nägi või poest osta sai, kui tal pirukas ütlemata hästi õnnestus, kordas ta sel puhul ikka:

„Ah, kui jaani- või eeliapäeval ka niisugune vasikakints ette juhtuks või niisugune pirukas välja tuleks!“

Räägiti eeliapäeva reedest ja igal aastal ettevõetud jalutuskäigust Püssirohuvabrikute juurde, räägiti Smolenski surnuaia pühast Kolpinos.

Akende alt kostis jälle kana loksumist ja uute tibude siuksumist; tulid jälle kanapoegade ja seentega pirukad, värskelt soolatud kurgid; varsti tulid ka marjad.

„Rupskid pole nüüd enam head,“ ütles perenaine Oblomovile, „kahe väikese maksa ja kopsu eest küsiti eile seitsekümmend kopikat; selle-eest on head lõhefileed: botvinjat võiks kas või iga päev teha.“

Majapidamine oli Pšenitsõna majas õitsval järjel, mitte ainult sellepärast, et Agafja Matvejevna oli eeskujulik perenaine, sest see oli tema kutsumus, vaid ka sellepärast, et Ivan Matvejevitš Muhhojarov oli toitude koha pealt suur maiasmokk. Rõivaste ja pesu suhtes oli ta üpris hoolimatu: käis mitu aastat ühe ülikonnaga ning andis uue ostmiseks vastumeelselt ja kitsilt raha välja, ei pannud oma rõivaid korralikult varna rippuma, vaid viskas nurka hunnikusse. Pesu vahetas ta nagu mustatööline ainult laupäeviti; mis aga toidupoolisesse puutus, siis siin ta raha kokku ei hoidnud.

Siin talitas ta juba teenistusse astumisest saadik iseoma loodud loogika põhjal: „Mis vatsas, see varjul — sellest tühje jutte ei teki, aga jäme uurikett, uus sabakuub või heledad saapad — need sünnitavad kohe asjata lobisemist.“

Seepärast ilmus pererahva lauale ikka esimese sordi vasikaliha, kumavkollane sammakala ja valge lihaga laanepüü. Mõnikord käis ja nuuskis Ivan Matvejevitš ise turul või Miljutini passaažis nagu linnukoer, tõi palituhõlma all kõige parema nuumkana ja ei kõhelnud kalkuni eest nelja rubla välja anda.

Veini ostis ta börsiplatsilt, pani selle oma käe järgi ära ja tõi ka ise välja; kuid laual ei nähtud kunagi muud kui sõstralehtedel tõmmata lastud napsi; veini joodi ärklitoas.

Kui ta Tarantjeviga noodal käis, oli tal palitutaskus ikka pudel kallist madeirat, ja kui nad „joogiasutuses“ teed jõid, tõi ta oma rummipudeli kaasa.

Merepõhja vaikne vajumine või kerkimine ja mäe murenemine toimus kõigiga, sealjuures ka Anisjaga: tema ja


367