Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/361

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Oblomovlus!“ sosistas Ilja Iljitš ja võttis Olga käe, tahtis seda suudelda, kuid ei suutnud, surus selle ainult kõvasti oma huulte vastu, ja palavaid pisaraid langes neiu sõrmedele. Pead tõstmata, neiule oma nägu näitamata keeras ta siis ringi ja lahkus.


XII

Jumal seda teab, kus ta hulkus või mis ta päev otsa tegi, igatahes koju tuli ta alles hilja öösel. Perenaine oli esimene, kes kuulis väravale koputamist ja koera haukumist, ja tema see oligi, kes Anisja ja Zahhari üles ajas, öeldes, et härra on koju tulnud.

Ilja Iljitš pani vaevalt tähele, et Zahhar võttis tal rõivad seljast ja saapad jalast ning heitis talle õlgadele — öökuue!

„Mis see on?“ küsis ta öökuube nähes.

„Perenaine tõi täna ära: oli puhtaks pesnud ja ära parandand,“ ütles Zahhar.

Oblomov vajus tugitooli ja jäigi sinna istuma.

Kõik tema ümber uppus unne ja pimedusse. Ta istus käsipõsakil, ei pannud pimedust tähelegi, ei kuulnud kella löömist. Mõistus hulpis kujuta ja segaste mõtete kaoses; mõtted tulid ja läksid nagu pilved taevas — sihitult, seosetult; ühtki neist ei suutnud ta kinni püüda.

Süda oli surmatud: ajutiseks vaibus seal elu. Tagasipöördumine ellu, korrapärane rütm, loomulikul teel korjunud elujõu surve vallandumine tuli alles ajapikku.

Sööst oli olnud ränk ja nüüd oli keha tuim, ei tundnud väsimust ega mingit tarvidust. Päevade kaupa võis ta kivina lamada või ka päevade kaupa käia, sõita, liikuda — just nagu masin.

Vähehaaval, ränga vaevaga toimub inimese saatusele alistumine — siis asub organism pikkamisi ja samm-sammult jälle kõiki oma funktsioone täitma — või murest murdumine, ja siis võib-olla ei tõuse ta enam kunagi, olenevalt mure suurusest ja olenevalt ka inimesest endast.

Oblomov ei teadnud, kus ta istub või kas ta üldse istub: masinlikult vahtis ta enda ette ja ei märganud, et hommik hahetama hakkas, kuulis ja ei pannud tähele vanaeide kuiva köha, kojamehe puulõhkumist hoovis, kopsimist ja mürtsumist majas; nägi ja ei märganud, et Akulina ja perenaine turule läksid ja et paberipakk akende alt mööda vilksatas.

Ei kukkede kiremine, ei koera haukumine ega värava


362