Oblomovile silma vaadata. „Just nüüdsama sain ma aru, et ma armastasin sinus seda, mida ma oleksin tahtnud leida, mida Stolz mulle näitas, mida me temaga koos välja mõtlesime. Mina armastasin tulevast Oblomovit! Sa oled tasane ja aus, Ilja; sa oled õrn… nagu tuvi; sa peidad pea tiiva alla — ja ei soovi enam midagi muud; sa oled valmis kogu elu kusagil katuseräästa all kudrutama… aga mina pole niisugune: mulle on sellest vähe, mulle on veel midagi vaja, aga ma ei tea, mida! Kas sina suudad mulle seletada, öelda, mis see on, mis mul puudub, suudad sa seda kõike mulle anda, et ma… Aga õrnus… kellel seda ei ole!“
Oblomovil nõtkusid jalad; ta istus tugitooli ning pühkis rätikuga käsi ja otsaesist.
Need sõnad olid halastamatud; need puudutasid Oblomovit valusasti: seestpoolt oleksid need teda nagu kõrvetanud, väljastpoolt külma lõõtsunud. Vastuseks naeratas Oblomov haledalt, haigelt, häbelikult nagu kerjus, kellele tema närusid ette heidetakse. Ta istus edasi selle jõuetu naeratusega, nõrkemas haavumusest ja erutusest; tuhmunud pilk rääkis selgesti: „Jah, ma olen armetu, haletsusväärne, kerjus… lööge, pekske mind!“
Olga nägi alles nüüd, kui palju mürki oli tema sõnades; ta tormas Oblomovi juurde.
„Anna andeks, sõber!“ ütles ta õrnalt, pisarad kurgus. „Ma ei tea, mis ma räägin: ma olen peast segi! Unusta kõik; oleme endist viisi edasi; las jääb kõik nii, nagu oli…“
„Ei!“ ütles Oblomov äkki, tõusis püsti ja tõrjus kindlalt neiu kaastundepuhangu tagasi. „Ei jää! Ära muretse selle pärast, et sa tõtt ütlesid: ma olen seda väärt…“ lisas ta nukralt.
„Ma olen unistaja, ehitan õhulosse!“ ütles Olga. „Mul on õnnetu iseloom. Miks on teised õnnelikud, miks on Sonetška nii õnnelik?…“
Ta hakkas uuesti nutma.
„Mine äral“ ütles ta, rebides käte vahel märga rätikut. „Ma ei kannata välja, minevik on mulle alles kallis…“
Jälle kattis ta näo rätikuga ja püüdis nuuksumist lämmatada.
„Miks purunes kõik?“ küsis ta äkki pead tõstes. „Kes on sind ära neednud, Ilja? Mis oled sa teinud? Sa oled hea, tark, õrn, suuremeelne… ja… hukkud ometi! Mis sind hävitab? Sel pahel ei ole nime…“
„On,“ vastas Oblomov vaevu kuuldavalt.
Olga vaatas küsival, pisaraist nõretaval pilgul talle otsa.
361
