„mina ei tea, mis on mõisategu, mis on talutöö, mis tähendab vaene, mis rikas talupoeg; ei tea ka, mis tähendab setvert rukkeid või kaeru, mis ta maksab, mis kuus mida külvatakse või lõigatakse, millal ja kuidas müüakse; ma ei tea, kas ma olen rikas või vaene, kas ma saan aasta pärast veel kõhu täis süüa või olen ma siis kerjus — mitte midagi ma ei tea!“ lõpetas ta kurvalt, laskis Ivan Matvejevitši kuuehõlmad lahti ja astus jälle eemale. „Sellepärast rääkige minuga ja andke mulle nõu nagu lapsele…“
„Kuidas nii saab, peaks ikka teadma: ilma selleta ei saa asjast mingit ülevaadet,“ ütles Ivan Matvejevitš alandlikult muheldes, tõusis püsti ja pani ühe käe selja taha, teise aga põue. „Mõisnik peab oma mõisat tundma, peab teadma, mis temaga teha,“ rääkis ta manitsevalt.
„Aga mina ei tea. Õpetage mind, kui oskate!“
„Mina ise pole niisuguse asjaga tegemist teinud, peab teadjate inimestega nõu pidama. Aga kirjas öeldakse ju,“ osutas Ivan Matvejevitš keskmise sõrme allapidi küünega ühte kirjalehte, „et te peaksite end laskma ametisse valida: see oleks ju suurepärane! Elaksite seal, teeniksite kreisikohtus ja õpiksite vahepeal ka mõisapidamist.“
„Ma ei tea, mis see kreisikohus on, mis seal tehakse või kuidas seal teenitakse!“ ütles Oblomov jälle selgelt, kuid poolihääli, astudes Ivan Matvejevitšile päris nina alla.
„Küll harjute. Te ju teenisite siin, departemangus: töö on igal pool üks ja sama, ainult vormis on ehk väike vahe! Igal pool on eeskirjad, vahekirjad, lauakirjad… Kui on hea sekretär, siis pole endal mingit muret. Ainult alla kirjutada. Kui te teate, kuidas departemangus asju aetakse…“
„Ma ei tea, kuidas departemangus asju aetakse,“ ütles Oblomov samal moel.
Ivan Matvejevitš heitis Oblomovile oma kahekäigulise pilgu ja vaikis.
„Vististi olete ainult raamatuid lugenud?“ tähendas ta jälle alandliku muhelusega.
„Raamatuid!“ vastas Oblomov kibedalt ja jäi vait.
Ei jätkunud julgust ja polnud ka tarvidust ametniku ees end põhjani paljastada.
„Ei tunne ma ka raamatuid,“ mõlkus tal peas, kuid üle huulte see ei tulnud, avaldus vaid raskes ohkes.
„Midagi te ju ikka olete teinud,“ lisas Ivan Matvejevitš vaguralt, just nagu oleks ta mõttes lugenud Oblomovi vastust raamatute kohta, „ei saa ju olla nii, et…“
„Saab küll, Ivan Matvejevitš: mina olen selle elavaks
350
