selge sõnaga, kui palju tal sissetulekuid on, ja muidugi mõista hästi palju, oma kuus-seitse tuhat; et elumaja käib veel küll, et hädakorral võib seal seni elada, kuni uus maja valmis saab, ja et volinik saadab talle kolm-neli tuhat rubla — ühesõnaga, et ta loeb volimehe kirjast sama naeru, elumängu ja armastust, mida ta luges Olga kirjadest.
Enam ei hõljunud Oblomov toas ringi käies põranda kohal, enam ei naljatanud ta Anisjaga, ei tundnud õnnel ootustest erutust: lootused tuli kolmeks kuuks maha matta; oh ei! Kolme kuuga õpib ta alles oma mõisa tundma, teeb asjad kindlaks, aga pulmad…
„Pulmadest ei maksa enne aastat mõeldagi,“ ütles ta kartlikult. „Jajah, aasta pärast, mitte enne!“ Ta pidi veel oma plaani valmis tegema, arhitektiga kokku leppima, alles siis… alles siis…
Oblomov ohkas.
„Laenu teha!“ sähvas tal mõte peast läbi, kuid ta tõrjus selle mõtte eemale.
„Kus seda võib! Kui ei saa tähtajaks ära maksta, kui asjad lähevad halvasti, siis nõutakse kohtuga sisse, ja Oblomovi nimi, mis on tänini puhas ja puutumatu…“ Jumal hoidku! Jumalaga siis, meelerahu ja uhkus… ei, ei! Teised küll laenavad, pärast aga töötavad ja rügavad, ei maga, nagu oleks mõni kurivaim neile sisse läinud. Jah, võlg — see on kurivaim, kurat, keda millegi muuga välja ei aja kui ainult rahaga!
On ju küll niisuguseid kangelasi, kes terve elu elavad teiste kulul, võtavad ja laenavad paremalt ja vasakult ega tee teist nägugi! Kuidas nad rahulikult magada saavad ja kuidas neile toit maitseb, seda ei mõista! Võlg — selle tagajärjeks on kas lootusetu töö, nagu on sunnitöölisel, või au kaotamine.
Kui ehk mõis panti panna? Aga eks ole see samasugune võlg — halastamatu, edasilükkamatu? Maksa iga aasta, ja kas elamiseks jääbki midagi üle?
Õnn taganes aastaks eemale! Oblomov hakkas valusasti oigama ja tahtis juba asemele pikali heita, kuid siis võttis ta end kokku ja tõusis uuesti üles. Mida rääkis Olga? Kuidas ta tema kui mehe poole hüüdis, tema jõudu usaldas! Olga ootab, et ta edasi läheks ja sellele kõrgusele jõuaks, kust ta neiule käe sirutab ja teda endaga koos üles viib, talle teed näitab! Jah, jah! Ainult millest peale hakata?
Ta mõtles ja mõtles, siis lõi ta endale äkki käega otsaette ja läks pererahva poolele.
348
