Oblomov mõtles alles, mis teha, kui Katja juba tema ees seisis. Perenaine läks ära.
„Katja!“ ütles Oblomov imestunult. „Sina? Mis on?“
„Preili on siin,“ sosistas tüdruk, „käskis küsida…“
Oblomovi nägu muutis värvi.
„Olga Sergejevna?“ sosistas ta kohkunult. „See pole tõsi, Katja, sa teed nalja? Ära piina mind!“
„Tõesti, jumala tõsi: tulime üüritud tõllaga, ta jäi teekauplusse, ootab seal, tahab siia tulla. Saatis mind ütlema, et te Zahhari kuhugi ära saadaksite. Poole tunni pärast tuleb ta siia.“
„Ma lähen parem ise. Ta ei või ometi siia tulla!“ ütles Oblomov.
„Te ei jõua: preili võib iga silmapilk sisse astuda; tema arvab, et te olete haige. Jumalaga, ma lippan tagasi: preili on üksi, ootab mind…“
Ja Katja läks.
Oblomov pani imeruttu endale lipsu kaela, vesti selga ja saapad jalga ning hüüdis Zahhari.
„Zahhar, sa tahtsid hiljuti sinnapoole jõge, Gorohhovaja uulitsasse minna, külla või nii, noh, mine siis nüüd!“ ütles Oblomov palavikulises ärevuses.
„Ei lähe,“ vastas Zahhar kindlalt.
„Mine, mine!“ sundis Oblomov.
„Mis küllaminek see argipäeval on? Ei lähe!“ vastas Zahhar kangekaelselt.
„Mine ometi, lõbutse, ära tõrgu vastu, kui härra on nii lahke ja laseb sul minna… mine sõprade juurde!“
„Äh, mis neist sõpradest!“
„Kas sa ei taha siis nendega kokku saada?“
„Kõik ühesugused lontrused, ei taha nähagi teisi!“
„Mine ikka, mine!“ käis Oblomov peale; veri tõusis tal pähe.
„Ei, täna ma olen päev otsa kodus, aga pühapäev, siis ehk võiks!“ puikles Zahhar ükskõikselt.
„Nüüd kohe, silmapilk!“ kiirustas Oblomov teda ärevalt. „Sa pead…“
„Mis ma kõmbin sinna seitsme versta taha?“ ajas Zahhar vastu.
„Noh, siis mine jaluta paar tundi: endal silmnägu nii unine peas — tuuluta end!“
„Silmnägu silmnäoks, niisuke on ta meiesugusel ikka!“ ütles Zahhar ja vahtis laisalt aknast välja.
336
