VII
Möödus nädal. Hommikul tõustes küsis Oblomov alati murelikult, kas jõel on juba sillad peal.
„Ei ole veel,“ vastati talle, ja jälle saatis ta päeva rahulikult õhtusse, kuulates kellapendli tiksumist, kohviveski raginat ja kanaarilindude laulu.
Kanapojad ei siuksunud enam, juba ammu olid neist saanud täiskasvanud kanad, kes külmaga kanakuutides kössitasid. Olga saadetud raamatuid polnud Oblomov veel läbi lugenud; nagu ta raamatu saja viiendal leheküljel kummuli pani, nii see ka seisis juba mitmendat päeva.
Selle-eest oli ta perenaise lastega rohkem ametis. Vanja oli hea peaga poiss, kolme korraga jäid tal kõik Euroopa tähtsamad linnad meelde, ja Ilja Iljitš lubas talle, niipea kui ta üle jõe pääseb, väikese gloobuse osta; Mašenka palistas tal kolm ninarätikut ära — kehvasti küll, aga selle-eest pusis ta nii naljakalt oma väikeste kätega ja jooksis ühtelugu iga palistatud tolli talle näitama.
Perenaisega ajas Oblomov alatasa juttu, niipea kui ta ukseprao vahelt tema küünarnukke märkas. Juba tundis ta küünarnukkide liikumise järgi ära, mis naine teeb — sõelub, jahvatab või triigib.
Oblomov katsus isegi vanaemaga rääkida, kuid see ei saanud midagi öeldud — peatus poolel sõnal, toetas rusikas käe vastu seina, tõmbas end kõverasse ja kukkus köhima, just nagu oleks ta mõnda rasket tööd teinud, pärast ohkis — ja oligi kogu tema jutt läbi.
Ainult „vennast“ ei näinud Oblomov kunagi, või kui nägi, siis üksnes suure paberipaki möödavälgatamist, teda ennast polnud aga majas kuuldagi. Isegi siis, kui Oblomov kogemata sinna tuppa astus, kus nad kitsalt koos lõunat sõid, pühkis vennas sõrmedega suu puhtaks ja kadus oma ärklituppa.
Ükskord aga, kui Oblomov oli just muretul meelel üles tõusnud ja kohvi jooma asunud, teatas Zahhar korraga, et jõele on sillad peale pandud. Oblomovil hakkas süda peksma.
„Ja homme on pühapäev,“ ütles ta endamisi. Peab Olga juurde sõitma, peab terve päeva mehiselt võõraste inimeste tähendusrikkaid ja uudishimulikke pilke kannatama ning pärast Olgale ütlema, millal ta võtab nõuks tädiga rääkida. Kuid ta on ju ikka alles samas punktis, kust on võimatu edasi minna.
331
