ettevaatust igal sammul. Avalikult ja uhkelt, rahva silma all tahaksin ma sinuga mööda sedasama puiesteed käe alt kinni käia, aga mitte salaja; nii et kõigi pilgud aukartuses sinul peatuma jääksid, mitte aga kelmikalt ja häbematult; kellegi peas ei tohi tekkida kahtlust, et kas sina, uhke neiu, pole mitte ülepeakaela, häbi ja kasvatust unustades armunud ning au vastu eksinud…“
„Ma pole häbi, kasvatust ega au unustanud,“ vastas Olga uhkelt ja tõmbas oma käe Oblomovi kaenla alt ära.
„Ma tean, ma tean, mu süütu ingel, ega mina seda ei arva, vaid ilm ja inimesed, ja nemad ei anna sulle seda kunagi andeks. Jumala pärast, katsu aru saada, mida ma tahan! Mina tahaksin, et sa ka seltskonna silmis oleksid niisama puhas ja laitmatu, nagu sa seda tegelikult oled…“
Olga astus mõttes edasi.
„Katsu mõista, milleks ma seda sulle räägin: sina saad õnnetuks ja ainult minu peale langeb vastutus selle eest. Öeldakse, et mina avatlesin, varjasin meelega sinu eest kuristikku. Sa oled minu seltsis rahulik ja puutumata, aga kas sa saad teisi seda uskuma panna? Kes seda usub?“
„See on tõsi,“ ütles Olga, ja värin läbis ta keha. „Kuule,“ lisas ta otsustavalt, „räägime tädile kõik ära, ja las ta annab meile homme oma õnnistuse…“
Oblomov kahvatas.
„Mis sul on?“ küsis neiu.
„Kannata, Olga: milleks nii väga rutata?…“ ütles Oblomov kähku.
Aga endal värisesid huuled.
„Kas see polnud mitte sina, kes paar nädalat tagasi mind kiirustas?“ küsis neiu ning vaatas asjalikult ja tähelepanelikult talle otsa.
„Jah, aga ma ei mõelnud seekord ettevalmistuste peale, ja neid on nii palju!“ ütles Oblomov ohates. „Ootame maalt kirja ära.“
„Milleks seda kirja oodata? Kas see või teine vastus võib siis sinu kavatsust muuta?“ küsis Olga ja vaatas teda veel tähelepanelikumalt.
„No on mõte! Ei, aga sedagi on tarvis, et kõike läbi mõtelda; tädile peab ju ütlema, millal on pulmad. Ega me temaga armastusest ei räägi, vaid teistest asjadest, milleks ma pole praegu sugugi ette valmistatud.“
„Noh, ütleme siis, kui kirja saad, ja siis saavad kõik teada, et me oleme peigmees ja mõrsja, ja siis me võime iga päev kohtuda. Mul on igav,“ lisas ta. „See pikk ooteaeg pii-
324
