Aleksejev. „Asjad kaovad ära või lähevad katki… väga tüütu! Ja teil on nii kena korter… mis te maksate?“
„Kust ma teise niisuguse saan,“ kurtis Oblomov, „ja veel ülepeakaela! See on kuiv ja soe korter, maja on rahulik: ainult üks kord on vargad käinud! Lagi pole küll suurem asi: krohv on pragunenud, aga kaela siiski ei kuku.“
„Mis sa kostad!“ ütles Aleksejev pead kõngutades.
„Mismoodi seda asja sättida, et ei peaks kolima,“ arutas Oblomov endamisi.
„Kas teil üürileping on?“ küsis Aleksejev ja vaatas toa maast laeni üle.
„Jah, aga lepingu aeg on täis; ma olen nüüd kuukaupa üüri maksnud… ei mäleta küll, mis ajast peale.“
„Mis te nüüd siis ise arvate?“ küsis Aleksejev pärast üürikest vaikimist. „Kolite välja või jääte siia?“
„Ei oska midagi arvata,“ ütles Oblomov. „Ma ei taha selle peale mõeldagi. Las Zahhar nuputab ise midagi välja.“
„Aga mõnele meeldib kangesti kolida,“ ütles Aleksejev. „See on nende meelest suur lõbu, kui uude korterisse saavad…“
„Noh, las need „mõned“ siis kolivad! Mina ei kannata mingisuguseid muudatusi! Jah, see korter on veel tühine asi!“ ütles Oblomov. „Aga vaadake, mis külavanem mulle maalt kirjutab! Ma näitan teile kohe kirja… kus ta’s nüüd on? Zahhar, Zahhar!“
„Ossa püha jumalaema!“ hakkas Zahhar oma toas kähisema ja kargas ahjult maha. „Millal küll jumal mind siit ilmast koristab!“
Ta astus tuppa ja vaatas tuhmil pilgul härrale otsa.
„Miks sa kirja üles ei otsinud?“
„Kust mina teda otsin? Ma ei teagi, misukest kirja te tahte. Ma ei mõista ju lugeda.“
„Otsima pead ikka!“ ütles Oblomov.
„Teie ise lugesite eile õhta mingit kirja, ja pärast põle ma teda enam näind,“ ütles Zahhar.
„Kus ta siis on?“ kurjustas Oblomov. „Ära ma pole teda söönud. Ma mäletan väga hästi, et sina võtsid ta minu käest ja panid kuhugi. Ja nüüd vaata, kus ta on!“
Ta raputas vaipa: kiri kukkus selle voltide vahelt põrandale.
„Nõnda te ajate kõik minu süüks!…“ — „Noh, noh, mine, mine juba!“ — karjusid Zahhar ja Oblomov ühteaegu teineteise peale.
33
