„Viska pann käest ja mine härra juurde!“ ütles ta Anisjale, kuna ta ise pöidlaga ukse poole näitas. Anisja andis panni Akulina kätte, tõmbas seelikusaba vöö vahelt välja, laskis käed üle puusade käia, pühkis nimetissõrmega nina ja läks härra juurde. Viie minutiga rahustas ta Ilja Iljitši täiesti ära, öeldes, et keegi pole pulmadest rääkinud: ta võib seda jumala nimelgi vanduda, võtab kas või pühapildi seinalt ja vannub, et tema kuuleb seda esimest korda; räägitakse hoopis muud, et parun käinud preilil kosjas…
„Mis, parun?“ küsis Oblomov püsti karates, ja korraga läksid tal nii süda kui ka jalad ja käed külmaks.
„Ka see on lori!“ tõttas Anisja seletama, nähes, et ta valab ainult õli tulle. „Seda rääkis ainult Katja Semjonile, Semjon Marfale, Marfa rääkis omakorda Nikitale valesti ette, Nikita aga ütles, et hea oleks, kui teie härra Ilja Iljitš preilile kosja tuleks…“
„No on see Nikita aga loll!“ tähendas Oblomov.
„Täitsa loll,“ kinnitas Anisja, „kui tõlla taga sõidab, siis justkui magaks teine. Ja ega Vassilissa ei uskund,“ paristas Anisja ruttu edasi, „tema rääkis Jumalaema surmapäeval, aga Vassilissale jutustas jälle preili hoidja, et preili ei mõtlegi meheleminemise peale, ja et kas see on siis võimalik, et teie härra põleks endale pruuti leidnud, kui ta oleks taht naist võtta, ja Vassilissa saand alles hiljaaegu Samoilaga kokku, ja see kukkunud kohe naerma: ah et pulmad! Ja et põle ju sugugi pulmade moodi, vaid ennemini matuste moodi, et tädikesel valutab muudkui pea, kuna preili vaikib ja nutab; ja ka veimevakka põle valmistud; preilil on hulk sukki nõelumata, põle neidki kokku korjatud, et nõeluma hakata; mineva nädali sees pandud hõbeasjadki panti…“
„Panid hõbeasjad panti? Ka neil pole siis raha!“ mõtles Oblomov ja laskis silmad hirmuga ringi käia, kuni ta need lõpuks Anisja ninal peatas, sest kusagil mujal polnud neil peatuda. Anisja rääkiski just nagu ninaga, ja mitte suuga.
„Pea meeles, ära lobise tühja!“ ütles Oblomov ja ähvardas Anisjat sõrmega.
„Kus ma’s lobisen! Ma põle sihukest asja mõteldki, ammugi siis lobisend,“ säristas Anisja, nagu kisuks ta pirdu. „Põle seda juttu keegi rääkind, täna kuulen esimest korda, vannun jumala nimel, neelaku mind maa, kui valetan! Ma panin imeks, kui härra mulle seda nimetas, ehmatasin ära, hakkasin kohe värisema! Kuidamoodi seda võib rääkida? Mis pulmad? Keegi põle sellest undki näind! Mina ei räägi
316
