Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/306

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Millal mul seda aega on? Mis siis õhtusöögist saab?“ küsis perenaine ja vaatas, pea viltu, Oblomovile otsa.

„Köögitüdruk saab ilma teieta…“

„Akulina või?“ ütles perenaine imestades. „Kuidas ta saab? Mis ta ilma minuta teeks? Ta ei saaks õhtusööki homsekski valmis. Ja minu käes on kõik võtmed.“

Vaikus. Oblomov vaatles heal meelel tema priskeid ja ümaraid küünarnukke.

„Kui ilusad käsivarred teil on,“ ütles ta, „hakka kas või praegu neid joonistama.“

Perenaine naeratas ja kohmetus pisut.

„Käised on tüliks,“ vabandas ta. „Nüüd on ju niisugused kleidid moes, käised saavad kohe mustaks.“

Ta jäi vait. Ka Oblomov vaikis.

„Niipea kui kohv on jahvatatud,“ sosistas perenaine endamisi, „hakkan suhkrut lõhkuma. Ja et ma ei unustaks kaneeli tuua lasta!“

„Te peaksite mehele minema,“ ütles Oblomov, „te olete tubli perenaine.“

Naine naeratas ja hakkas kohvijahu suurde klaaspurki kallama.

„Tõepoolest,“ kinnitas Oblomov.

„Kes mind lastega võtab,“ ütles perenaine ja hakkas midagi peast arvutama. „Kakskümmend…“ ütles ta mõtlikult, „ega ta ometi neid kõiki ei pane?“

Ja ta tõstis purgi kappi ning ruttas kööki. Oblomov läks oma tuppa ja hakkas raamatut lugema…

„Nii värske ja priske alles, ja nii tubli perenaine! Ta peaks tõesti mehele minema…“ arutas ta endamisi ja jäi siis mõtlema… Olgale.

Ilusa ilmaga pani ta mütsi pähe ja käis ümbruses jalutamas; ühes kohas sattus ta porri, teises kohas koertega halba vahekorda, ja nõnda tuli ta koju tagasi.

Kodus oli aga laud juba kaetud, toit maitses nii hästi ja oli ilusasti serveeritud. Mõnikord ilmus ukse vahele paljas käsivars taldrikuga — paluti perenaise pirukat maitsta.

„Siin on vaikne ja mõnus, ainult et igav,“ arutas Oblomov endamisi, kui ta ooperisse läks.

Kord öösel teatrist koju sõites pidi ta voorimehega ligi tund aega väravale koputama; koer kaotas hääle keti otsas karglemisest ja haukumisest. Oblomovil oli külm ja ta süda läks täis, nii et ta tõotas juba järgmisel päeval ära kolida. Kuid möödus järgmine ja kolmaski päev, koguni nädal, ja Oblomov ei kolinud kuhugi.


307