eesmärki kui Zahhari pillatud taldrikut või klaasi õhust kinni püüda ning kus tema vilumus ja taipamise terasus mehe sõgeda kadeduse ja toore suurelisusega maha rõhutakse. Need kaks naist mõistsid teineteist ning olid sestpeale lahutamatud.
Kui Oblomov väljas lõunat sõi, viibis Anisja perenaise köögis ja tormas puhtast armastusest asja vastu ühest nurgast teise, pani potte ahju, võttis välja, avas ainsa silmapilguga kapi ja kahmas sealt midagi ning lõi ukse veel enne kinni, kui Akulina üldse taipaski, mida tarvis on.
Selle eest sai Anisja tasuks lõunasöögi, hommikul kuus tassi kohvi, teist niisama palju õhtul ja selle juurde pikki südamlikke jutuajamisi, mõnikord ka usalduslikke sosistamisi perenaisega.
Kui aga Oblomov kodus lõunat sõi, siis aitas perenaine Anisjat, s. o. näitas sõna või sõrmega, kas on paras aeg või veel vara praadi ahjust välja võtta, kas peab kastmele pisut punast veini või hapukoort lisama, kas tuleb kala niiviisi keeta või teistviisi…
Jah, jumaluke, missuguseid teadmisi nad majapidamise alal vahetasid, ja seda mitte ainult kokakunsti osas, vaid ka lõuendi, lõnga, õmblemise, pesu ja rõivaste pesemise, siid- ja lihtpitside ning kinnaste puhastamise, plekkide väljavõtmise ja mitmesuguste koduste rohtude ja taimede tarvitamise kohta — ühesõnaga, kõige kohta, mida tähelepanelik aru ja põlised kogemused olid nendele tuntud elusfääris tallele pannud.
Ilja Iljitš tõusis hommikuti kella üheksa paiku; mõnikord nägi ta läbi aialippide teenistusse mineva „vennakse“ kaenla all mööda välgatavat paberipakki; siis asus ta kohvi jooma. Kohv oli alati niisama mõnus, koor paks, saiakuklid muredad ning või ja piimaga tehtud.
Pärast sööki pani ta sigari ette ja kuulas hoolega, kuidas kanaema loksub, kuidas ta pojad piiksuvad ning kuidas kanaarilinnud ja siisikesed siristavad. Ta polnud lasknud neid ära viia.
„Need tuletavad maaelu, Oblomovkat meelde,“ ütles ta.
Siis istus ta suvilas alustatud raamatuid lugema, mõnikord viskas end ka siruli sohvale ja jätkas seal lugemist.
Vaikus oli täielik; vahetevahel läks mõni soldat mööda või siis meeste kamp, kirved vöö vahel. Haruharva tuli siia agulisoppi kaubitseja, jäi aia taha seisma ja lõugas pool tundi: „Õunad, Astrahani arbuusid!“ — nii et tahes-tahtmata tuli viimaks midagi osta.
305
