„Mis sa sest prügist mulle topid? Ütle parem, kuhu on kaheksasada rubla jäänud?“
„Kust mina tean? Kas siis mina võin teada, kuhu teie raiskate? Kui palju te juba voorimeestele tõldade eest maksate!“
„Jah, tõlla eest on küll palju läinud,“ tuletas Oblomov meelde, vaadates ise Zahharile otsa. „Ega sa ei mäleta, kui palju me suvitamise ajal voorimehele maksime?“
„Kes seda mäletab!“ vastas Zahhar. „Ükskord lasksite mul kolmkümmend rubla anda, see on mul meeles.“
„Kas sa poleks võinud üles kirjutada?“ ütles Oblomov etteheitvalt. „Halb on olla kirjaoskamatu!“
„Ma olen oma elu, jumalale tänu, ka ilma kirjatäheta ära eland, ja mitte halvemini kui teised!“ vastas Zahhar kõrvale vaadates.
„Stolzil on õigus, peab külasse kooli asutama,“ mõtles Oblomov.
„Iljinskitel oli kirjaoskaja mees, nagu inimesed teavad rääkida,“ jätkas Zahhar, „aga varastas hõbeasjad puhvetist ära.“
„Ole lahke!“ mõtles Oblomov areldi. „Tõepoolest, need kirjaoskajad on üks kõlvatu rahvas: aelevad lõõtspilliga mööda kõrtse, joovad teed… Jah, vara on veel koole asutada!…“
„Noh, kuhu seda raha veel on läinud?“ küsis ta.
„Kust mina tean? Te andsite Mihhei Andreitšile suvilas…“
„Tõepoolest,“ rõõmustas Oblomov, et see meelde tuli. „Niisiis, voorimehele kolmkümmend ja Tarantjevile vististi kakskümmend viis… Kuhu veel?“
Ta vaatas mõtlikult küsival pilgul Zahharile otsa. Zahhar põrnitses pead ära keerates vastu.
„Ehk mäletab Anisja?“ küsis Oblomov.
„Tema, loll, nüüd mäletab! Mis üks eit teab!“ ütles Zahhar põlglikult.
„Ei tule meelde!“ kinnitas Oblomov kurvalt. „Äkki on vargad käinud?“
„Oleksid vargad, siis oleksid kõik ära võtnud,“ ütles Zahhar toast lahkudes.
Oblomov istus tugitooli ja hakkas mõtlema. „Kust ma võtan raha?“ mõtles ta nii, et külm higi tuli otsaette. „Millal jälle maalt saadetakse, ja kui palju?“
Ta vaatas kella: juba kaks, peab Olga poole sõitma. Täna oli lõunalkäimise päev. Vähehaaval läks tal meel rõõmsamaks, ta käskis voorimehe kutsuda ja sõitis Morskajale.
302
