Lõuna paiku tuli Zahhar küsima, kas härra ei sooviks pirukat maitsta: perenaine käskinud pakkuda.
„Täna on pühapäev, neil tehakse pirukat!“
„Noh, küllap see siis on hea pirukas!“ ütles Oblomov ükskõiksel toonil. „Sibula ja porgandiga…“
„Pole halvem kui meil, Oblomovkas,“ tähendas Zahhar, „noore kana liha ja värskete seentega…“
„Oi, see peaks küll hea olema: too! Kes neil küpsetab? See räpane vanaeit?“
„Tema nüüd!“ ütles Zahhar põlglikult. „Kui perenaist põleks, siis ei oskaks vanaeit tainastki kerkima panna. Perenaine ise on kõik see aeg köögis. Piruka küpsetasid Anisjaga kahe pääle.“
Viie minuti pärast tuli kõrvaltoa ukse vahelt nähtavale paljas käsivars, mida kattis napilt see varem nähtud sall, ja sirutas Oblomovi poole taldriku, mille peal auras ilmatu suur kuum pirukatükk.
„Tänan väga,“ ütles Oblomov lahkelt, pirukat vastu võttes, vaatas ukse vahelt sisse ning tabas pilguga kõrget rinda ja paljaid õlgu.
Uks läks sedamaid kinni.
„Ehk soovite napsi?“ küsis hääl.
„Ma ei joo, tänan väga,“ ütles Oblomov veel lahkemalt. „Mis naps teil on?“
„Oma, kodutehtud: laseme sõstralehtedel tõmmata,“ rääkis hääl.
„Sõstralehetõmmet pole ma kunagi joonud, lubage maitsta!“
Jälle tuli paljas käsi taldriku ja napsiklaasiga ukseprao vahelt nähtavale. Oblomov viskas napsi ära: see meeldis talle hästi.
„Tänan väga,“ ütles ta ja püüdis ukse vahelt vaadata, kuid uks langes kinni.
„Miks te ennast ei näita, et teile võiks tere hommikust öelda?“ ütles Oblomov etteheitvalt.
Perenaine vist naeratas ukse taga.
„Ma olen alles argipäevariides, kogu aja olin köögis. Kohe panen end korralikult riidesse; vennas tuleb ka varsti kirikust koju,“ vastas ta.
„Ah, à propos venna kohta,“ tähendas Oblomov, „mul on vaja temaga rääkida. Paluge teda minu poole sisse astuda!“
„Hea küll, ma ütlen kohe, niipea kui ta tuleb.“
„Kes teil seal köhib? Kellel on see kuiv köha?“ küsis Oblomov.
297
