„Ja siis võime veel teatris kokku saada: kuulad järele, millal meie teatrisse läheme, ja tuled siis ka.“
„Jah, see on õige,“ ütles Oblomov, rõõmustades, et neiu kohtumiste korraldamise enda peale võttis.
„Ja kui ilm on ilus,“ lõpetas neiu, „sõidan ma Suveaeda jalutama ja sina võid samuti sinna tulla; see tuletab parki meelde… parki!“ kordas ta tunderõhuga.
Vaikides suudles Oblomov neiu kätt ja jättis temaga pühapäevani jumalaga. Olga saatis teda nukral pilgul, istus siis klaveri ette ja sukeldus helidesse. Süda nuttis tal millegipärast, nutsid ka helid. Ta tahtis laulda, aga häält ei tulnud.
Järgmisel päeval tõusis Oblomov üles ja ajas endale argisema saterkuue selga, mida ta suvitamisel oli kandnud. Oma öökuuega oli ta juba ammu hüvasti jätnud ja lasknud ta kappi panna.
Zahhar tuli nagu ikka õõtsuva kandikuga ning pani kohmakalt kohvi ja kringlid lauale. Zahhari selja taga puges ukse vahelt poolenisti sisse Anisja, et näha, kas Zahhar jõuab tassidega pärale, ja silmapilk tasakesi kaduda, niipea kui asjad lauale said; kukkus aga midagi kandikult maha, siis kargas ta kohe appi, et vähemalt teisi asju päästa. Sel juhul hakkas Zahhar kiruma esiteks asju, siis naist ja ähvardas talle küünarnukiga vastu rindu lüüa.
„Oi, kui mõnus kohv! Kes selle on keetnud?“ küsis Oblomov.
„Perenaine ise,“ vastas Zahhar. „Kuuendat päeva ikka tema. Ütleb, et meie paneme palju sigureid ja ei keeda hästi läbi. Et las tema keedab!“
„Mõnus kohv!“ kordas Oblomov teist tassi kallates. „Täna teda!“
„Sääl ta ise ongi,“ ütles Zahhar ja näitas paokil kõrvaluksele. „Sääl on neil vististi puhvet; sääl toas ta ühtelugu toimetab, sääl on tal tee, suhkur, kohv ja söögiriistad.“
Oblomovile paistis kätte ainult perenaise selg, kukal, osa valget kaela ja paljad küünarnukid.
„Miks tal need küünarnukid nii ruttu liiguvad?“ küsis Oblomov.
„Kes teda teab! Triigib vististi pitse.“
Oblomov vaatas, kuidas küünarnukid liikusid, kuidas selg kumerdus ja jälle sirgu läks.
Kummardumisel paistsid puhas undruk, puhtad sukad ja ümarad tüsedad sääred.
„Ametniku naine, aga küünarnukid kõlbaksid kas või krahvinnale; isegi lohukesed olemas,“ mõtles Oblomov.
296
