„Anna takka!“ hüüdis ta voorimehele.
„Aga peaks uut korterit vaatama!“ tuli tal äkki meelde, kuna ta tänavaäärseid aedu silmitses. „Peaks jälle tagasi keerama — Morskajale või Konjušennajale… Teine kord…“ otsustas ta.
„Pane takka!“
III
Augustikuu lõpp läks sajuseks ja suvilates, kus ahjud olemas olid, hakkasid korstnad suitsema, aga kus ahjusid ei olnud, seal käisid inimesed kinniseotud põskedega ringi, ning pikapeale jäid suvilad tühjaks.
Oblomov ei tõstnud jalgagi linna, ja ühel hommikul viidi tema akna alt mööda Iljinskite mööbel. Kuigi ühest korterist teise kolimine, ükskõik kus lõunastamine ja kogu päeva jahil olemine ei tundunud talle enam mingi kangelasteona, ei teadnud ta praegu ometi, kuhu selleks ööks oma pead panna.
Nüüd, kus park ja mets tühjaks jäid ja Olga aknaluugid olid suletud, tundus talle täiesti võimatu üksi oma suvilasse jääda.
Ta kõndis Olga tühjades tubades, käis pargi läbi, jalutas mäest alla, ja tema südant ahistas kurbus.
Ta käskis Zahharil ja Anisjal Viiburi poolele sõita, kuhu ta mõtles kuni uue korteri leidmiseni asuda, ise aga läks ta linna, sõi kusagil trahteris kiiruga lõunat ja istus õhtu otsa Olga juures.
Kuid linna sügisõhtud ei olnud pikkade selgete päevade ja õhtute moodigi, mis pargis ja metsas mööda saadeti. Siin ei võinud ta enam Olgaga kolm korda päevas kokku saada; siin ei jooksnud Katja sõnumiga tema juurde ega saatnud tema ise Zahhari kirjakesega viie versta kaugusele. Ja kogu see suvine õilmitsev armastusepoeem jäi nagu paigale tammuma, hakkas venima, muutus sisutuks.
Mõnikord vaikisid nad poolte tundide kaupa. Olga keskendus oma näputööle, loendas nõelaotsaga kanvaa ruute, Oblomov aga sukeldus oma mõtete rägusse ja elas tulevikus, käesolevast silmapilgust kaugel ees.
Ainult vahetevahel, kui ta ainiti neiut vaatas, läbistas teda kirevärin, või vaatas neiu möödaminnes temale otsa ja naeratas talle, nähes ta silmis alandliku õrnuse, sõnatu õnne sädet.
294
