Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/292

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kolite? Ma laseksin põrandad puhtaks pesta ja tolmu ära pühkida.“

„Ma ei koli siia,“ ütles Oblomov.

„Kuidas nii? Aga kuhu me siis teie asjad paneme?“

„Olge head, öelge oma vennale,“ hakkas Oblomov pikkamisi sõnahaaval rääkima, kuna ta ise lausa lese rinda vahtis, „et olude sunnil…“

„Kuhu ta nii kauaks jääb, pole teist ikka veel näha,“ ütles naine monotoonselt ja vahtis plangu poole, mis hoovi uulitsast lahutas. „Ma tunnen teda sammudestki ära; kohe kuuleb, kui keegi mööda puukõnniteed tuleb. Siin käiakse ju harva…“

„Kas te siis ütlete talle edasi, mis ma palusin?“ küsis Oblomov kummardades ja minekut tehes.

„Poole tunni pärast tuleb ta ise,“ ütles perenaine tema olekule võõra ärevusega, nagu püüaks ta oma häälega Oblomovit kinni pidada.

„Ma ei või enam oodata,“ ütles Oblomov ust avades.

Kui koer teda trepil nägi, hakkas ta haukuma ja jälle keti otsas rappima. Voorimees, kes seni käsipõsakil magas, asus hobuseid tagurdama; kanad jooksid jälle kabuhirmus laiali; aknale ilmus mitu pead.

„Ma ütlen siis vennaksele, et te käisite siin,“ ütles perenaine ärevalt, kui Oblomov juba kalessis istus.

„Jah, ja öelge talle, et olude sunnil ei või ma seda korterit enam tarvitada ja et ma annan ta kellelegi edasi või et tema… otsiks…“

„Sel ajal on ta muidu ikka tulnud,“ ütles naine, Oblomovit väga hajameelselt kuulates. „Ma ütlen talle, et te mõtlete varsti tagasi tulla.“

„Jah, lähemail päevil ma tulen,“ vastas Oblomov.

Koera pöörase haukumise saatel sõitis vanker hoovist välja ja hakkas prügitamata tänava paakunud mätastel rappuma.

Tänava lõpus tuli nähtavale keskealine kulunud palituga mees, kellel oli suur paberipakk kaenla all, jäme kepp käes ja kalossid jalas, kuigi oli kuiv ja palav ilm.

Ta käis kiiresti, vahtis kahele poole kõrvale ja astus nii, nagu tahaks ta puukõnniteed sisse sõtkuda. Oblomov vaatas talle järele ja nägi, et ta keeras Pšenitsõna hoovi sisse.

„Nüüd siis tuli vend koju!“ arvas Oblomov. „Tühja kah! Aruta temaga veel tund aega, aga mul on palav ja kõht on ka tühi! Pealegi ootab mind Olga… Teine kord…“


293