mov, samal ajal kui naine sohvale istus, hästi kaugele võõrast, ja silmitses oma salli otsi, mis sadulatekina põrandani ulatus. Ka käed peitis ta salli alla.
„Ma üürisin siia korteri; olude sunnil pean ma nüüd endale teises linnajaos korteri otsima, sellest ma tulingi teiega rääkima…“
Naine kuulas tuimalt ja hakkas niisama tuimalt mõtlema.
„Vennast pole praegu kodus,“ ütles ta natukese aja pärast.
„See on ju teie maja?“ küsis Oblomov.
„Jah,“ vastas naine lühidalt.
„Sellepärast ma arvasin, et te võite ehk ise otsustada…“
„Vennast ei ole ju; tema õiendab kõik asjad,“ ütles naine monotoonselt, tõstis pilgu esimest korda Oblomovile ja langetas siis jälle sallile.
„Tal on küll lihtne, aga meeldiv nägu,“ leidis Oblomov heatahtlikult, „küllap ta on hea inimene!“
Samal silmapilgul ilmus väikese tüdruku pea ukse vahele. Vargsi andis Agafja Matvejevna talle peaga ähvardavalt märku, ja tüdruk kadus.
„Kus teie vend töötab?“
„Kantseleis.“
„Missuguses?“
„Kus talupoegi üles kirjutatakse… mina ei tea, kuidas seda kutsutakse.“
Naine naeratas lihtsameelselt ja kohe seejärel omandas ta nägu jälle endise ilme.
„Kas te siin kahekesi vennaga elategi?“ küsis Oblomov.
„Ei, mul on kadunud mehest kaks last: poiss käib kaheksandat aastat, tüdruk kuuendat,“ alustas perenaine õige sõnaohtralt ja ta nägu muutus elavamaks. „Peale selle on veel haige vanaema, hädavaevu komberdab käia, ainult kirikusse saabki veel; varemalt käis ta ikka Akulinaga turul, aga nigulapäevast saati ei käi enam: jalad paistetavad üles. Kirikuski istub teine enamasti ikka altaritrepi peal. See on kogu pere. Mõnikord tuleb veel nadu külla, ja Mihhei Andreitš käib ka siin.“
„Kas ta käib sagedasti?“ küsis Oblomov.
„Mõnikord elab kuu aega siin; nad on vennaksega sõbrad, alatasa koos…“
Naine jäi vait, olles ammendanud kogu oma mõtete ja sõnade tagavara.
„Kui vaikne teil siin on!“ ütles Oblomov. „Kui koer ei hauguks, võiks arvata, et siin pole ainustki elavat hinge.“
Naine naeratas vastuseks.
290
