Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/288

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ah teie olete siis uus üürnik, Mihhei Andreitši tuttav? Oodake, ma kohe kutsun!“

Ta avas ukse: ukse tagant kargasid mitu pead eemale ja põgenesid teistesse ruumidesse. Oblomov jõudis veel üht naist näha, kelle kael ja küünarnukid olid paljad ning pea katmata, — kaunis tüse, valge nahaga naine, kes naeratas, sest et teda nägi keegi võõras; ka tema põgenes ukse tagant.

„Olge head, astuge sisse,“ ütles vanaeit tagasi tulles ja viis Oblomovi läbi väikese eeskoja üsna ruumikasse tuppa, kus ta palus tal istuda. „Perenaine tuleb kohe,“ lisas ta juurde.

„Koer haugub ikka veel,“ mõtles Oblomov toas ringi vaadates.

Äkki peatus ta pilk tuttavatel asjadel: kogu tuba oli tema varandust täis. Lauad tolmunud; toolid virnas voodi peal, magamiskotid, sööginõud, kapid — kõik läbisegi koos.

„Mis see tähendab? Polegi paigale pandud ega tuba korda seatud?“ ütles ta. „Kui vastik!“

Samas kriiksus uks tema selja taga ja sisse astus naine, keda ta ennist oli palja kaela ja küünarnukkidega näinud.

Ta oli umbes kolmekümneaastane. Nägu oli tal väga valge ja priske, nii et palete puna ei suutnud nähtavasti läbi tungida. Kulmusid polnud peaaegu olemaski, nende asemel oli kaks pisut kõrgemat läikivat jutti, mille peal kasvas hõredalt valgeid karvu. Silmad olid hallid ja lihtsameelsed nagu kogu ta näoilmegi; käed olid valged, kuid kõvad ja naha alt paistsid siniste soonte mügarad.

Kleit oli trimmil ümber keha: oli näha, et ta ei tarvitanud mingit riietumiskunsti, isegi mitte kaharat undrukut, et puusade laiust suurendada ja pihta lasta kitsamana paista. Seetõttu oleks isegi tema rind ilma seda katva rätikuta võinud maalijale või raidkunstnikule tugeva, terve rinna mudeliks olla, ilma et see oleks sündsust riivanud. Toreda salliga ja paraadtanuga võrreldes oli kleit ilmselt vana ja kulunud.

Ta polnud võõraid oodanud, ja kui Oblomov soovis temaga kokku saada, heitis ta koduse kleidi peale oma pühapäevasalli ja pani tanu pähe. Ta astus arglikult sisse ning jäi häbelikult Oblomovile otsa vaadates seisma.

Oblomov tõusis püsti ja kummardas.

„Mul on vist au proua Pšenitsõnat näha?“ küsis ta.

„Jah,“ vastas naine. „Tahate ehk mu vennaksega rääkida?“ küsis ta kõhklevalt. „Ta on tööl, enne kella viit ta ei tule.“

„Ei, ma tahtsin just teiega kokku saada,“ alustas Oblo-


289