Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/287

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

valisi tänavaid. Viimaks küsiti linnavahi käest; see ütles, et maja on teises kvartaalis, siinsamas kõrval; mööda seda uulitsat — ja ta näitas teed, kus polnudki veel maju, ainult tarad, rohi ja vankrijäljed kuivanud poris.

Oblomov sõitis edasi ning vaatles heal meelel aialippide ääres kasvavaid nõgeseid ja üle aia paistvaid pihlakaid. Lõpuks näitas linnavaht vana hoovimaja ja ütles:

„Seesama seal.“

„Kolleegiumisekretär Pšenitsõni lese maja,“ luges Oblomov planguväravalt ja käskis hoovi sisse sõita.

Hoov oli umbes toasuurune, nii et kalessi tiisel kolksatas vastu majanurka ning ehmatas kõketava kanakarja jooksujalu ja osalt lennus igasse ilmakaarde laiali; suur must koer hakkas keti otsas pahemale ja paremale kargama ning püüdis pööraselt haukudes hobustele ninna kinni hakata.

Oblomov oli kalessis istudes akendega ühekõrgusel ja nägi vaeva mahatulekuga. Akende taga, kus seisid reas reseeda-, peiu- ja saialillepotid, liikusid inimeste pead. Oblomov ronis kuidagiviisi maha; koer haukus veel hullemini.

Oblomov astus trepile ja põrkas seal kortsusnäolise eidega kokku, kelle sarafani saba oli vöö vahele pistetud.

„Keda te otsite?“ küsis eit.

„Majaperenaist, proua Pšenitsõnat.“

Eit lõi nõutult silmad maha.

„Ehk ootate Ivan Matveitšit?“ küsis ta. „Teda ei ole veel kodus, ta on ametis.“

„Ma tahan perenaisega kokku saada,“ ütles Oblomov.

Sagimine majas jätkus. Kord paistis ühest, kord teisest aknast mõni pea; eide selja taga paotus uks ja läks uuesti kinni; sealt vaatas välja mitu nägu.

Oblomov keeras hoovi poole: sealt vaatasid teda uudishimulikult kaks last, poiss ja tüdruk.

Kusagilt ilmus unise näoga talumees, kasukas seljas, ning vahtis laisalt Oblomovit ja tema sõidukit, kuna ta ise kätt päikese varjuks silmade kohal hoidis.

Koer haukus ikka kõvasti, suutäishaaval, aga niipea kui Oblomov end liigutas või hobune jalaga tümpsis, algas keti otsas karglemine ja larinal haukumine.

Paremalt paistis aialippide vahelt ilmatu suur kapsaaed, vasakult — paar puud ja roheline aiamajake.

„Teil on Agafja Matvejevnat vaja?“ küsis eit. „Misjaoks?“

„Ütle majaperenaisele,“ vastas Oblomov, „et ma tahan temaga rääkida: ma üürisin siin korteri.“


288