„Süüa ei ole, isegi leiba põle kodu, ja Anisja on välja läind,“ teatas ta ja läks ära.
„Kus siis sina lõunat sööd?“ küsis Tarantjev. „Imelugu: Oblomov käib metsas jalutamas, ei söö kodus lõunat… Millal sa siis sisse kolid? Sügis juba ukse ees. Tule vaatamagi!“
„Hea küll, hea küll, paari päeva pärast…“
„Ja ära unusta raha!“
„Jah, jah, jah…“ vastas Oblomov kärsitult.
„Ehk on korterisse midagi vaja? Sinu pärast, vennas, värviti seal kõik üle: põrandad, laed, aknad ja uksed — üle saja rubla läks maksma.“
„Jajah, hea küll… Ah jaa, tead, mis ma tahtsin sulle öelda,“ tuli Oblomovil äkki meelde. „Mine käi palatis ära, mul on sealt volikirjale kinnitust vaja…“
„Mis asjaajaja mina sul olen?“ vastas Tarantjev.
„Ma lisan lõunarahale pisut juurde,“ ütles Oblomov.
„Saapakulu on suurem kui see, mis sa juurde lisad.“
„Sõida, ma maksan kinni.“
„Palatisse ma minna ei või,“ ütles Tarantjev tumedalt.
„Miks?“
„Seal on vaenlased, kannavad viha, otsivad head juhust, et mind hävitada.“
„Noh, hea küll, ma sõidan ise,“ ütles Oblomov ja võttis nokkmütsi pihku.
„Koli korterisse, küll Ivan Matveitš kõik joonde ajab. See on, tead, vennas, kohe kuldne inimene, mitte nagu mõni tõusik sakslane! Vana vilunud vene ametnik, istub kolmkümmend aastat ühel ja samal toolil, mässib kogu ametkonna ümber sõrme; raha on tal ka, aga voorimeest ei võta; sabakuub pole parem kui minu oma; ise vaiksem kui vesi, madalam kui muru, vaevalt kuuled, kui ta räägib, ei kola ka väljamaal ringi nagu see sinu…“
„Tarantjev!“ käratas Oblomov ja lõi rusikaga vastu lauda. „Ära räägi asjadest, millest sa aru ei saa!“
Tarantjev ajas silmad jõlli Oblomovi nii erakordse teguviisi peale ja unustas koguni pahaks panna, et teda Stolzist madalamaks peeti.
„Sa oled täna hoos, vennas…“ pomises ta ainult ja võttis kübara. „Nii torm!“
Ta pühkis käisega oma kübarat, silmitses seda ja heitis siis pilgu Oblomovi kübarale, mis riiulil seisis.
„Sa ei kanna kübarat, vennas, sul on see müts,“ ütles ta
284
