„Ja lähen jälle ega tule enam kunagi tagasi, kui sa minuga mängida tahad,“ ütles Olga. „Sulle meeldisid kord mu pisarad, nüüd võib-olla tahaksid mind oma jalgade ees näha ja nõnda mind pikapeale oma orjaks teha, tahad tujutseda, moraali lugeda, siis nutta, ära kohkuda, mindki hirmutada ja siis küsida, mis nüüd teha? Pidage meeles, Ilja Iljitš,“ lisas ta uhkelt ja tõusis äkki püsti, „et ma olen sestsaadik palju kasvanud, kui ma teid tundma õppisin, ja ma tean, kuidas seda mängu nimetatakse, mida teie mängite… aga minu pisaraid te enam ei näe…“
„Oh, jumala eest, ma ei mängi ju!“ ütles Oblomov tungivalt.
„Seda halvem teile,“ tähendas Olga kuivalt. „Kõigi teie kartuste, hoiatuste ja mõistatuste peale ütlen ma ainult niipalju: kuni tänase kohtumiseni armastasin ma teid ega teadnud, mis teha; nüüd ma tean,“ lõpetas ta kindlalt ja valmistus minekule, „ja teiega ma nõu pidama ei hakka.“
„Ka mina tean,“ ütles Oblomov, võttis neiul käest kinni, pani ta uuesti pingile istuma ja vaikis siis üürikeseks ajaks, et jõudu koguda. „Mõtle ometi,“ alustas ta siis, „südant täidab mul üksainuke soov, peas liigub üksainuke mõte, aga tahe ja keel ei kuula sõna: tahaks rääkida, aga sõnad ei tule üle huulte. Ja ometi on see nii lihtne, nii… Aita mind, Olga…“
„Ma ei tea, mis teil peas on?…“
„Oh, jumala pärast, jäta see „teie“: sinu uhke pilk tapab mu, iga sõna jäätab mind nagu pakane…“
Neiu hakkas naerma.
„Sa oled hull,“ ütles ta ja pani talle käe pähe.
„Vaat nõnda, nüüd sain ma kõne- ja mõtlemisvõime tagasi!“ ütles Oblomov ja laskus tema ette põlvili. „Olga, saa minu naiseks!“
Olga vaikis ja pööras pea kõrvale.
„Olga, anna mulle oma käsi!“ jätkas ta.
Olga ei andnud. Ta võttis ise neiu käe ja surus oma huultele; neiu ei tõmmanud kätt tagasi. Käsi oli soe ja pehme ning õige natuke niiske. Oblomov püüdis talle näkku vaadata, aga neiu pööras näo veel rohkem kõrvale.
„Vaikimine?“ küsis Oblomov ärevalt ja suudles neiu kätt.
„On nõusoleku märk!“ lõpetas neiu tasakesi tema alustatud lause, aga ei vaadanud talle ikka veel otsa.
„Mis sa nüüd tunned? Mis sa mõtled?“ küsis Oblomov, sest tal tuli meelde unistus häbelikust nõusolekust ja pisaratest.
276
