Oblomov jutustas nüüd oma murest, mida ta sestpeale oli tundnud.
„Kuni ta ainult mind vaatas,“ ütles ta, „ei teinud ma väljagi, aga kui seesama pilk ka sind tabas, läksid mu käed ja jalad külmaks…“
„Miks siis?“ küsis neiu külmalt.
„Ja sest ajast peale piinlen ma ööd ja päevad, murran pead, kuidas asja avalikuks tulemist ennetada, ma kartsin ainult sind hirmutada… Ma tahtsin juba ammu sinuga rääkida…“
„Asjatu mure!“ vastas Olga. „Ma teadsin niigi…“
„Kuidas sa teadsid?“ küsis Oblomov imestades.
„Teadsin… Sonetška rääkis minuga, pinnis mind, nokkis, õpetas koguni, kuidas ma pean sind kohtlema…“
„Ja sina ei rääkinud mulle sellest sõnagi, Olga!“ ütles Oblomov etteheitvalt.
„Sina ei rääkinud mulle oma murest ka mitte sõnagi!“
„Mis sa talle vastasid?“ küsis Oblomov.
„Ei midagi! Mis mul oligi vastata? Ainult punastasin.“
„Jumal küll! Juba niikaugel on siis asi: sa punastad!“ ütles Oblomov kohkunult. „Kui ettevaatamatud me oleme! Mis sest küll saab?“
Oblomov vaatas küsivalt Olgale otsa.
„Ei tea,“ vastas neiu vaikselt.
Oblomov mõtles, et ta rahuneb, kui ta oma muret Olgaga jagab, mõtles tema silmist ja selgetest sõnadest jõudu ammutada, aga nüüd, kus ta kindlat ega elulist vastust ei saanud, kadus ta julgus hoopis.
Ta nägu varjutas kahtlus, pilk eksles nukralt ümbruses. Sisimas lainetas juba kerge palavik. Olga läks tal peaaegu meelest; ta nägi oma silme eest möödumas Sonetškat ja tema meest, võõraid; kostis nende arutlemist ja naeru.
Hariliku leidlikkuse asemel vaikis Olga täna, vaatas külmalt mehele otsa ja kordas veel külmemalt „ei tea“. Oblomov aga ei püüdnud või ei mõistnud nende sõnade salajasse sisusse tungida.
Ka Oblomov vaikis: ilma võõra abita ei saanud tema mõte või tahe kunagi küpseks ega kukkunud valmi õunana maha; see tuli puu küljest võtta.
Olga silmitses teda natuke aega, pani siis peleriini õlgadele, haaras oksalt rätiku, sidus selle pikkamisi pähe ja võttis päevavarju.
„Kuhu nüüd? Nii vara?“ küsis Oblomov oma mõtetest ärgates.
274
