kui ma juba sind armastan? Kas sina hakkad siis kedagi teist armastama?“
„Mis sa minust kuulad! Mina räägin jumal teab mida, ja sina usud! Ma ei tahtnud üldse seda öelda…“
„Mida sa siis tahtsid öelda?“
„Ma tahtsin öelda, et ma olen sinu ees suur süüdlane… juba ammu…“
„Mismoodi? Kuidas?“ küsis neiu. „Sa ei armasta? Võib-olla sa tegid nalja? Ütle ruttu!“
„Ei, ei, mitte seda!“ ütles Oblomov ahastades. „Tead, mis…“ alustas ta siis kõhklemisi, „me saame… vargsi kokku…“
„Vargsi? Kuidas siis vargsi? Peaaegu iga kord ütlen ma tädile, kui ma olen sind kohanud.“
„Kas tõesti?“ küsis Oblomov murelikult.
„Mis sellest siis halba on?“
„Mina olen süüdi: ma oleksin pidanud sulle ammu ütlema, et nõnda… ei tehta…“
„Sa ütlesid ju,“ vastas neiu.
„Ütlesin? Ah jaa! Tõepoolest, ma… vihjasin sinnapoole. Niisiis olen ma oma kohuse täitnud.“
Oblomovi meel läks rõõmsamaks ja lahedamaks, et Olga nii kergelt vastutuse koorma tema õlgadelt võttis.
„Mis veel?“ küsis neiu.
„Veel… ainult see oligi,“ vastas Oblomov.
„Pole tõsi!“ ütles Olga kindlalt, „midagi on veel, sa ei rääkinud kõike.“
„Ma mõtlesin…“ alustas Oblomov jälle ja püüdis oma sõnadele ükskõikset kõla anda, „et…“
Ta jäi vait: neiu ootas.
„Et me peaksime harvemini kokku saama…“
Arglikult vaatas ta Olgale otsa.
Olga vaikis.
„Miks?“ küsis ta natukese mõtlemise järel.
„Mind närib uss — südametunnistus… Me jääme alati nii kauaks kahekesi: see erutab mind, süda kipub seisma jääma, ja ka sina pole rahulik… ma kardan…“ ütles Oblomov suure vaevaga oma mõtte välja.
„Mida?“
„Sa oled noor, Olga, ja ei tunne kõiki ohte. Inimene ei suuda end alati valitseda; mingi põrgujõud tuleb tema sisse, pimedus laotub hinge üle ja silmi sõgestavad välgud. Mõistuse selgus kaob: austus puhtuse ja süütuse vastu — maruhoog pühib kõik minema; inimene kaotab aru; temas lõõs-
272
