„Jumaluke, missugused lapsed me oleme!“ ütles neiu sellest lõõbist kainenedes.
Oblomov köhatas jällegi.
„Kuule… ma tahtsin öelda…“
„Mida?“ küsis neiu ja pöördus elevalt tema poole.
Oblomov oli kõheldes vait.
„No räägi ometi,“ sundis neiu ja sikutas teda kuuekäisest.
„Ah, ei midagi…“ ütles Oblomov araks muutudes.
„Ei, sul on midagi südamel?“
Oblomov vaikis.
„Kui on midagi hirmsat, siis parem ära räägi,“ ütles Olga. „Ei, ütle siiski!“ otsustas ta.
„Pole ju midagi, niisama lollus.“
„Ei, ei, midagi on, ütle ära!“ mangus neiu, hoides Oblomovil mõlemast kuuehõlmast kinni ja seistes talle nii lähedal, et ta pidi oma näo kord pahemale, kord paremale poole kõrvale pöörama, et neiut mitte suudelda.
Ta poleks nägu kõrvale pööranud, kui ta kõrvus poleks ikka veel kumisenud neiu ähvardav „mitte kunagi“.
„Ütle ometi!“ mangus Olga.
„Ei saa, ja pole vajagi,“ põikles Oblomov.
„Aga sa ise jutlustasid kord, et „usaldus on ühise õnne alus“, et „südames ei tohi ühtki soppi olla, mida sõbra silm näha ei tohiks“. Kelle sõnad need on?“
„Ma tahtsin ainult öelda,“ alustas Oblomov pikkamisi, „et ma armastan sind nii väga, et… et kui…“
Ta viivitas.
„Noh?“ küsis neiu kärsitult.
„Et kui sa nüüd kedagi teist armastama hakkaksid, kes sind õnnelikumaks võiks teha kui mina, siis… neelaksin ma vaikides oma kurbuse alla ja loovutaksin talle oma paiga.“
Neiu laskis ta kuuehõlmad lahti.
„Mispärast?“ küsis ta imestunult. „Ma ei saa sellest aru. Mina ei loovuta sind kellelegi; mina ei taha, et sina kellegi teisega õnnelik oleksid. Siin on mingi salamõte taga, ma ei mõista.“
Neiu mõtlik pilk eksis puude kroonidel.
„Nii et sa ei armasta mind?“ küsis ta siis.
„Vastupidi, ma armastan sind ennastsalgavalt, kui ma olen valmis end ohvriks tooma.“
„Aga milleks siis? Kes sult seda palub?“
„Ma ütlen ju — sel juhul, kui sina kedagi teist armastama hakkaksid.“
„Kedagi teist! Oled sa aru kaotanud? Miks siis ometi,
271
