sõna omandas nende jaoks erilise mõtte. Kõiges nägid nad vihjet armastusele.
Oma enesekindluse peale vaatamata punastas Olga mõnikord lauas, kui jutustati kellegi armulugu, mis tema looga sarnanes; et aga kõik armulood on omavahel küllalt sarnased, siis pidi ta sagedasti punastama.
Ja selle peale tehtud märkuse puhul kahmas Oblomov endale ähmiga niisuguse virna kuivikuid ette, et mõni tingimata naerma hakkas.
Nad muutusid valvsaks ja ettevaatlikuks. Mõnikord jättis Olga tädile ütlemata, et ta oli Oblomovit näinud, ja Oblomov teatas kodus, et ta läheb linna, läks aga parki.
Kuigi Olga mõistus oli selge, kuigi ta nii teadlikult ümbrust vaatles, kuigi ta oli jumekas ja terve, hakkasid tema juures ometi ilmnema mingid haigusele viitavad sümptomid. Vahel valdas teda rahutus, mis pani teda mõtlema, kuid ta ei leidnud sellele seletust.
Mõnikord, kui ta palaval keskpäeval Oblomoviga käe alt kinni jalutas, toetus ta roidunult mehe õla vastu, kõndis masinlikult mingi rammestuse võimuses ja oli pidevalt vait Tema erksus oli kadunud, pilk rauge, elutu, liikumatu, kiindunud ainiti ühte punkti, ja ta ei viitsinud seda mujale pöörata.
Tal oli raske olla, miski nagu rõhus rinda ja tegi rahutuks. Ta võttis peleriini ja rätiku õlgadelt, kuid ka see ei aidanud — ikka rõhus, ikka ahistas. Hea meelega oleks ta heitnud mõne puu alla pikali ja lamanud niiviisi tundide kaupa.
Oblomov oli nõutu, lehvitas talle oksaga tuult, kuid kärsitu liigutusega keelas neiu selle ära ja vaevles edasi.
Siis ohkas ta äkki, vaatas selginud pilgul ringi, märkas Oblomovit, surus tal kätt, naeratas, ja jälle tulid elavus ja naer tagasi, ja jälle valitses ta enda üle.
Ühel õhtul valdas teda see rahutus, see armastuse kuutõbi tugevasti, ja korraga paistis ta Oblomovile sootuks uues valguses.
Ilm oli umbne ja kuum; metsas kohises soe tuul; taevast katsid rasked pilved. Videvik läks aina tihedamaks. „Tuleb vihma,“ ütles parun ja sõitis koju.
Tädi läks oma tuppa. Olga mängis kaua unistades klaverit, siis jättis järele.
„Ei saa enam, sõrmed värisevad, mul on lämbumistunne,“ ütles ta Oblomovile. „Lähme aeda.“
261
