„Andke andeks, Olga,“ pomises Oblomov.
Neiu vaikis.
„See ähvardav „mitte kunagi“!“ ütles Oblomov kurvalt ja ohkas.
„Närtsib ära,“ sosistas Olga vaevu kuuldavalt ja punastas. Ta heitis Oblomovile hea ja häbeliku pilgu, võttis ta mõlemad käed ning pigistas neid kõvasti, siis surus ta nad oma südamele.
„Tunnete, kuidas süda taob!“ ütles ta. „Te ehmatasite mind! Laske lahti!“
Ning mehele otsa vaatamata keeras ta ringi ja pistis rada mööda jooksu, kusjuures ta eest pisut kleiti kergitas.
„Kuhu te nüüd tõttate?“ hüüdis Oblomov. „Ma olen väsinud, ei jõua teile järele…“
„Las ma lähen! Ma jooksen laulma, laulma, laulma!…“ kordas Olga õhetavi põsi. „Rinnas pakitseb, nii et peaaegu valus on!“
Oblomov jäi paigale ja vahtis tükk aega neiule nagu äralennanud inglile järele.
„Kas seegi silmapilk närtsib?“ mõtles ta peaaegu kurvalt, tundmata ise, kas ta läheb edasi või seisab paigal.
„Sirelid… on möödas,“ mõtles ta jälle, „eile on möödas, ka öö oma viirastuste ja ahistusega on möödas… Jah! ja kaob seegi hetk nagu sirelid! Aga samal ajal, kui tänane öö möödus, puhkes juba tänane hommik…“
„Mis see siis on?“ küsis ta valjusti, viibides ise nagu unes. „Kas siis armastus… armastus ka? Mina arvasin, et tema jääb palava keskpäevana armastajate ümber ja miski ei liigu ega lehvi selles õhus; ka armastuses ei ole rahu, ka tema liigub kogu aeg kuhugi, edasi… edasi… „nagu kogu elu“, ütleb Stolz. Ja ei ole veel sündinud Joosuat, kes ütleks talle: seisa paigal! Mis siis homme tuleb?“ küsis ta murelikult ja lonkis sügavas mõttes koju.
Olga akende alt mööda minnes kuulis ta, kuidas neiu pakitsev rind Schuberti helidest kergendust otsis, otsekui nuuksudes õnnest.
Jumal küll! Kui hea on maailmas elada!
257