Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/251

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Heitke jälle pikutama,“ lisas Olga pärast pausi, „siis te ei eksi, siis ei lange te kuristikku.“

„Ma olen mürgitatud ja mürgitasin ka teid, selle asemel et olla lihtsalt ja vahetult õnnelik,“ pomises Oblomov kahetsedes.

„Jooge kalja: see ei mürgita,“ torkas neiu.

„Olga! See pole suuremeelne!“ ütles Oblomov. „Nüüd, kus ma olen end juba ise süütunnistusega karistanud…“

„Jah, sõnades te karistate ennast, sõnades tormate kuristikku, annate pool elu, aga siis tuleb kahtlus ja unetu öö: kui õrnaks, kui hoolitsevaks te enda vastu muutute, kui ettevaatlikuks, kui kaugele te ette näete!…“

„Kui õige see on, ja kui lihtne on tõde!“ mõtles Oblomov, kuid häbenes seda valjusti öelda. Miks ei mõistnud ta ise selle peale tulla, miks pidi seda selgitama naisterahvas, kes alles alustab oma elu? Ja kui ruttu see tal läheb! Alles ta oli päris lapse pilguga.

„Meil pole enam millestki rääkida,“ lõpetas Olga püsti tõustes. „Jumalaga, Ilja Iljitš, ja elage… rahus; sest see on teie õnn.“

„Olga! Ei, jumala pärast, ei! Nüüd, kus kõik jälle selgeks sai, ärge ajage mind minema…“ ütles Oblomov neiu käest kinni haarates.

„Mida te siis minust tahate? Te kardate, et minu armastus teie vastu võib olla eksitus: mina ei suuda teie kartusi kummutada; võib-olla ongi eksitus — ma ei tea…“

Oblomov laskis neiu käe lahti. Jälle rippus mõõk tema pea kohal.

„Kuidas te ei tea? Kas te siis ei tunne?“ küsis Oblomov kahtleval ilmel. „Ei aima?“

„Ma ei aima midagi; eile ütlesin ma teile, mida ma tunnen, aga mis aasta pärast tuleb, ei tea. Kas siis tõesti esimesele õnnele järgneb teine, teisele kolmas, ja see on ikka samasugune?“ küsis Olga ning vahtis suuril silmil Oblomovile otsa. „Rääkige, teil on rohkem kogemusi kui mul!“

Kuid Oblomov ei tahtnud enam neiut selle mõtte õigsuses veenda, seepärast vaikis ta ja kiigutas teise käega akaatsiat.

„Ei, armastatakse ainult üks kord!“ kordas ta koolipoisi kombel pähekulunud ütlust.

„Näete, ka mina usun sedasama,“ ütles neiu. „Kui see aga ei ole nõnda, siis võib-olla tuleb aeg, kus ma teid tõesti enam ei armasta ja nii minul kui ka teil on siis eksituse pärast valus; võib-olla lähme siis lahku!… Kaks, kolm korda armastada — ei, ei… Ma ei taha seda uskuda!“


252