Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/25

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Jah, eriti minule,“ ütles Oblomov, „ma loen ju nii vähe…“

„Tõepoolest, teil pole siin üldse raamatuid näha!“ ütles Penkin. „Aga ma palun jumalakeeli, lugege üks asi läbi; on valmimas suurepärane, võiks öelda, luulelugu: „Altkäemaksuvõtja armastus langenud naisterahva vastu“. Autorit ma ei saa nimetada, see on alles saladus.“

„Millest see siis räägib?“

„Kogu meie ühiskonna liikumise mehhanism on seal paljastatud, ja seda luulelistes värvides. Kõiki vedrusid on puudutatud, kõik ühiskonnaredeli pulgad on läbi võetud. Autori poolt on kohtu ette kutsutud nõrga iseloomuga, kuid paheline rikas härrasmees ja terve kari teda koorivaid altkäemaksuvõtjaid; ja igas astmes langenud naisterahvad on samuti arvustamise all… prantslased, sakslased, eestlased… ja see kõik, see kõik… jahmatava, vapustava elutruudusega… Ma kuulsin katkendeid… autor on suurvaim! Selles suuruses on Dantet, on Shakespeare’i…“

„Või kohe nii kõrgele sihite!“ imestas Oblomov end istukile ajades.

Penkin jäi korrapealt vait, taibates, et ta oli tõepoolest liiga kaugele läinud.

„Lugege läbi, küll te siis ise näete,“ ütles ta juba ilma erilise õhinata…

„Ei, Penkin, ei hakka ma seda lugema.“

„Miks siis mitte? See tekitab kõmu, sellest hakatakse rääkima…“

„Las räägivad! Paljudel polegi ju muud teha kui rääkida. See on nende amet.“

„Lugege kas või uudishimu pärast!“

„Mis uudist mulle seal on?“ vastas Oblomov. „Ja milleks nad seda kirjutavad: iseendale meelelahutuseks…“

„Kus siis ainult iseendale: tõetruudus on selles, loomutruudus! Nii tõepärane, et naera puruks! Nagu elust maalitud. Keda käsile võetakse, olgu see kaupmees, ametnik, ohvitser või linnavaht — nagu elusast peast ära trükitud!“

„Milleks nad vaeva näevad: kas nalja mõttes, et näe, kelle me ka võtame, ikka tuleb elutruu välja? Aga elu selles ometi ei ole: pole elu mõistmist, kaasaelamist, pole seda, mida teie seal humaansuseks nimetate. On ainult enesearmastus. Kujutatakse vargaid, langenud naisi just nii, nagu püütaks neid uulitsalt ja viidaks vangikotta. Nende jutustuses pole tunda „nähtamatuid pisaraid“, seal on ainult silmale nähtav toores naer ja tigedus…“


26