Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/249

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ja teil hakkas kahju, et mina hästi magasin, et mina ei piinelnud — eks ole?“ ütles Olga vahele. „Kui ma poleks nutma hakanud, siis magaksite ka täna öösel halvasti!“

„Mis ma pean siis nüüd tegema: pean ma andeks paluma?“ küsis Oblomov alandliku õrnusega.

„Andeks paluvad lapsed või mõni, kes rahvamurrus teisele jala peale astub, siin vabandus ei aita,“ ütles neiu ja lehvitas endale jälle rätikuga tuult.

„Olga, aga kui see on tõsi? Kui minu mõte on siiski õige ja teie armastus on eksitus? Kui te hakkate mõnda teist armastama ja peate mind vaadates punastama…“

„Ja mis siis?“ küsis Olga ning vaatas Oblomovile nii sügav-iroonilisel ja läbitungival pilgul otsa, et mees kohmetus.

„Ta tahab minust midagi kätte saada,“ mõtles ta. „Hoia end, Ilja Iljitš!“

„Mis siis?“ kordas ta masinlikult, vaatas ärevust tundes Olgale näkku, aga ei saanud aru, mis mõte praegu neiu peas tekkis ja kuidas ta oma „mis siis-i“ kavatseb õigustada, sest on ju võimatu armastuse tagajärgi õigustada, kui see armastus on eksitus.

Olga vaade oli nii teadev ja kindel, küllap ta valitses hästi oma mõtet.

„Teie kardate,“ ütles ta teravalt, „„kuristiku põhja“ langeda; teid kohutab haavav võimalus, et ma lakkan kunagi teid armastamast!… „Kui halb mul siis on!“ — nii te kirjutasite…“

Oblomov ei taibanud ikka veel midagi.

„Aga minul on ju siis hea, kui ma kedagi teist armastama hakkan: niisiis olen mina õnnelik! Ja teie ju ütlete, et te näete ees minu õnne ja olete valmis minu heaks kõike ohverdama, isegi elu?“

Oblomov vahtis ainiti neiule otsa ning pilgutas aeg-ajalt päraniaetud silmi.

„Ah niisugune loogika tuli siit välja!“ sosistas ta. „Pean tunnistama, et seda ma ei oodanud…“

Neiu mõõtis teda mürgisel pilgul pealaest jalatallani.

„Aga õnn, mille pärast te aru kaotate?“ jätkas ta. „Need hommikud ja õhtud, see park ja minu „armastan“ — kas see kõik ei maksa teie silmis midagi, kas selle eest ei tasu mingit hinda maksta, mingit ohvrit tuua, mingit valu kannatada?“

„Ah, kui ma võiksin maa alla vajuda!“ mõtles Oblomov


250