Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/246

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

avama; Anisja tahtis tema juurde astuda, kuid Zahhar heitis talle maruvihase pilgu.

„Mis sul siia asja on?“ küsis ta kähinal.

„Ma tulin ainult kuulama, kas sa…“

„Eks katsu!“ möirgas Zahhar ja äigas küünarnukiga naise poole. „Käi sinna!“

Anisja muigas ja läks, kuid teisest toast vaatas ta ikka läbi ukseprao, kas Zahhar teeb seda, mida härra käskis.

Kära kuuldes tõttas Ilja Iljitš ise välja.

„Mis on, Katja?“ küsis ta.

„Preili käskis küsida, kuhu te sõitsite. Aga te polegi ära sõitnud, olete kodus. Ma lähen ütlen,“ ütles tüdruk ja tahtis minema lipata.

„Kodus, jah. See muudkui valetab,“ ütles Oblomov. „Säh, vii preilile kiri!“

„Kuulen, kohe viin.“

„Kus preili on?“

„Läks külasse, käskis öelda, et kui raamatu läbi saate, et siis tuleksite parki, kella kahe paiku.“

Tüdruk lahkus.

„Ei, ma ei lähe… mistarvis veel tundeid üles kihutada, kui kõik peab lõppema,“ mõtles Oblomov ja hakkas ise küla poole minema.

Kaugelt nägi ta, kuidas Olga mäest üles läks, kuidas Katja talle järele jooksis ja kirja ära andis; nägi ka seda, kuidas Olga korraks seisma jäi, kirja vaatas, silmapilgu mõtles, siis Katjale noogutas ja parki, puiesteele pöördus.

Oblomov läks ümber mäe, jõudis sama puiestee teise otsa, kõndis puiestee keskkohani ning istus põõsaste vahele murule ootama.

„Ta läheb siit mööda,“ mõtles ta, „ma vaatan siit vargsi, mis ta teeb, ja kaon siis jäädavalt.“

Hinge kinni pidades ootas ta neiu samme. Ei, kõik oli vaikne. Loodus elas toimekat elu; ümberringi kihas nähtamatu pisitöö, ehk küll pealtnäha valitses pühalik rahu.

Rohu sees liiguti, roniti, askeldati. Näe, sipelgad sibavad täis hoolt igasse ilmakaarde, satuvad vastamisi, lähevad uuesti lahku, ruttavad; just nagu vaataks kusagilt kõrgelt turule, kus sõeluvad inimesed; samamoodi salkades, samasugune tunglemine ja sagimine.

Kimalane sumiseb lille ümber, poeb õiekarikasse; kärbsed on kobaras mahlatilga ääres, mis pärna tüvepraost välja pisardunud; kusagil tihnikus kordab lind aina üht ja sama häälitsust, võib-olla kutsub teist.


247