das Olga kirja saab ja imestab, mis näo ta teeb kirja lugedes. Ja mis siis tuleb…
Ta tundis head meelt saabuva päeva perspektiivist ja uudsest olukorrast… Hinge kinni pidades kuulatas ta uksest käimist, kas ehk tuleb juba teener, ehk loeb Olga juba kirja. Ei, eestoas valitses vaikus.
„Mis see siis tähendab?“ mõtles ta ärevalt. „Kedagi ei tule: mis see olgu?“
Salajane hääl sosistas talle kohe: „Miks sa närvitsed? Seda sa ju tahadki, et kedagi ei tuleks, et vahekord katkeks.“ Kuid ta summutas selle hääle.
Poole tunni pärast hõikas ta Zahhari õue pealt, kus see kutsariga istus.
„Kas kedagi pole tulnud?“ küsis ta. „Kas keegi pole käinud?“
„Jah, käis küll,“ vastas Zahhar.
„Ja sina?“
„Ütlesin, et teid põle kodu, et sõitsite linna.“
Oblomov vaatas talle suurisilmi otsa.
„Miks sa seda ütlesid?“ küsis ta. „Mis ma käskisin sul teha, kui teener tuleb?“
„Teener põle käind, tuli toatüdruk,“ vastas Zahhar häirimatu rahuga.
„Andsid kirja ära?“
„Ei and: teie käskisite ju esiteks öelda, et põle kodu, ja alles siis kirja ära anda. Kui teener tuleb, küll ma siis annan.“
„Einoh, sa oled… lihtsalt mõrtsukas! Kus kiri on? Anna siia!“ ütles Oblomov.
Zahhar tõi juba tublisti määrdunud kirja.
„Pese käed puhtaks, kuuled sa!“ ütles Oblomov vihaselt ja näitas plekki kirjal.
„Minu käed on puhtad,“ vastas Zahhar kõrvale vaadates.
„Anisja! Anisja!“ hüüdis Oblomov.
Anisja ilmus poolest saadik eestoa ukse vahele.
„Vaata, mis Zahhar on teinud,“ kaebas Oblomov. „Säh, võta kiri ja anna ta teenrile või toatüdrukule, ükskõik, kes Iljinskite poolt siia tuleb… viigu preilile, kas kuuled?“
„Kuulen, pai härra. Küll ma annan.“
Aga niipea kui Anisja eestuppa astus, kahmas Zahhar tal kirja käest.
„Mine, kasi,“ karjus ta, „mine sinna, kus su koht on!“
Varsti tuligi jälle toatüdruk. Zahhar hakkas talle ust
246
