teener, siis ütle, et mind pole kodus, et ma olen linna sõitnud.“
„Kuulen.“
„Jah… ei, parem ma kirjutan talle,“ ütles Oblomov endamisi, „muidu näib see talle liiga veider, et ma äkki ära kaon. Seletus on paratamatult vajalik.“
Ta istus laua äärde ja hakkas kärsitult, kiiresti, palavikulise õhinaga kirjutama, mitte nõnda, nagu ta mai alguses majaperemehele oli kirjutanud. Kordagi ei sattunud „et-id“ ja „mis-id“ kohatult lähestikku.
| „Teile tundub imelikuna, Olga Sergejevna (kirjutas ta), et minu enda asemel saate selle kirja, kui me ometi nii sagedasti kohtume. Lugege kiri läbi, siis näete, et ma ei või teisiti toimida. Oleks pidanudki selle kirjaga alustama, siis oleksime nii mitmestki südametunnistuse etteheitest pääsenud; kuid ka nüüd pole veel hilja. Me hakkasime teineteist nii äkki, nii ootamatult armastama, nagu oleksime mõlemad korraga haigeks jäänud, ja see ei lasknud mul varem toibuda. Pealegi, kes suudaks Teid tundide kaupa vaadates ja kuulates enesele vabatahtlikult rasket kohustust võtta — võlust kaineneda? Kust võtta iga silmapilk ettevaatust ja tahtejõudu, et kallakul peatuma jääda ja mitte mööda mäekülge alla libiseda? Iga päev mõtlesin ma: „Kaugemale ma ei lähe, nüüd peatun, kõik oleneb ju minust!“ — ja läksin ometi; nüüd aga algab võitlus, mispuhul ma Teie abi vajan. Alles täna öösel mõistsin ma, kui kiiresti mu jalad libisevad: eile läks mul korda vaadata sügavamale kuristiku põhja, kuhu ma langen, ja ma otsustasin peatuda.
Ma räägin ainult enesest — mitte egoismi ajel, vaid sellepärast, et kui mina juba kuristiku põhjas laman, lendate Teie ikka puhta inglina kõrguses, ja ma ei tea, kas Te tahategi pilku alla kuristikku heita. Kuulge, ilma igasuguse keerutamiseta ütlen ma lihtsalt ja otsekoheselt: Teie ei armasta mind, ei võigi armastada. Kuulake minu kogemust ja uskuge tõrkumata. Minu süda hakkas juba ammugi peksma: ütleme, ta peksis valesti, mitte õigel ajal, kuid just see õpetas mind õige ja juhusliku südamepeksmise vahel vahet tegema. Teil on võimatu, minul aga võimalik ja koguni kohustuslik teada, mis on tõde, mis |
242
