Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/24

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

juba müügile tulnud. Kas te olete juba minu artiklit lugenud?“

„Ei.“

„Ma saadan teile, lugege!“

„Millest see on?“ küsis Oblomov läbi pealetikkuva haigutuse.

„Kaubandusest, naiste emantsipatsioonist, ilusatest aprilli-ilmadest, mis meile tänavu osaks said, ja uutest tulekaitse abinõudest. Miks te ometi ei loe? See on ju kõik meie igapäevane elu. Aga kõige käredamalt võitlen ma kirjanduse realistliku suuna eest.“

„Siis on teil palju tegemist?“ küsis Oblomov.

„Jah, küll ja küll. Iga nädal kaks artiklit ajalehele, peale selle teen ilukirjanduse arvustusi, ja siis kirjutasin veel ühe jutustuse…“

„Millest?“

„Sellest, kuidas ühe väikelinna politseiülem elanikkudele vastu vahtimist annab…“

„Jah, see on siis küll realistlik suund,“ ütles Oblomov.

„Eks ole?“ kinnitas kirjanik rõõmustades. „Ma tulen siin välja järgmise mõttega ja tean, et see on uus ja julge: üks läbisõitja on peksmist pealt näinud ja kaebab kuberneriga kokku saades sellele. Kuberner annab sinnasõitvale juurdlusametnikule käsu muu hulgas ka selles asjas tõe jälile saada ning üldse politseiülema isiku ja võimukasutamise kohta selgust muretseda. Ametnik kutsub kodanikud kokku, nagu uuriks ta kaubanduse olukorda, aga võtab seejuures ka politseiülema küsimuse kõne alla. Ja mis teevad kodanikud? Kummardavad, naeravad ja ülistavad politseiülemat taevani. Ametnik hakkab asja muid teid pidi uurima ja saab teada, et kodanikud on koledad kelmid, müüvad riknenud kaupa, kasutavad valemõõtu ja valekaalusid, petavad isegi kroonut ja on üldse nii kõlvatud, et peksmine on päris õiglane karistus…“

„Niisiis on politseiülema peks jutustuses nagu fatum antiiktragöödiates?“ küsis Oblomov.

„Just nimelt,“ haaras Penkin sellest kinni. „Teil on peent vaistu, Ilja Iljitš, te peaksite ise ka kirjutama! Aga ühtlasi olen ma saanud näidata ka politseiülema omavoli ja lihtrahva kõlblat langust, alamate ametnikkude tegevuse halba korraldust ja valjude, kuid seaduslikkude abinõude vajadust… Eks ole tõsi, see mõte on… üsna uus?“


25